Eduard Ole ei ole minu jaoks inimene, vaid nimi kunstiajaloost, teatud pildid. Ma ei ole teda kunagi näinud, temaga kohtunud. Me olime küllaltki lähedased sugulased, niivõrd kui sellise vanusevahega võimalik ja tema olemasolu on mulle väga suurt mõju avaldanud. Minu seotus Eduard Olega on paratamatu ja ma lepin sellega.
Soov kopeerida, olla äravahetamiseni nagu keegi teine, tekkis ammu ning oli loogiliseks jätkuks minu katsetele olla originaalne. Mõlemad tinglikud äärmused teenivad enesetunnetuse eesmärki, minu soovi eristada end ümbritsevast. Äärmuste kompamine annab teada mänguruumi ulatuse ja absoluutsete, puhaste lahenduste puudumise. Mulle oli oluline seda lisaks eelnevale teadmisele ka tegelikkuses tajuda.
Tulles tagasi alguse juurde – minu jaoks oli loomulik kopeerida just Eduard Olet, et ühendada idee mina tunnetamisest läbi selle salgamise katsega juhtida kokku meie vahel paratamatult eksisteerivad paralleelid. Arvestasin võimalusega saada teavet mitte ainult enda, vaid ka tema kohta, eeldasin, et võõra süsteemi kordamine võib anda informatsiooni kõige laiemas tähenduses. Meie seotus oleks sellist kommunikatsiooni justkui eeldanud ja kergendanud.
Lõpetuseks. Kuna ma ei oodanud teatud kindlaid tulemusi, vaid mind huvitas samastumise kogemus, ükskõik milline see ei oleks olnud, siis võin lugeda katset kordaläinuks. Ning miks mitte isiklikke mänge eksponeerida.

Kaido Ole

  Eduard Ole is not a person for me but a name from art history, certain pictures. I have never seen or met him. We were rather close relatives, as much as this is possible with such a big age difference, and his existence has influenced me a great deal. My connection with Eduard Ole is inevitable and I accept it.
The desire to copy, to resemble someone else to the extent of being mistaken for him, emerged a long time ago and was a logical sequel to my attempts to be original. Both conditional extremes bear the purpose of self-perception, my aspiration to distinguish myself from surroundings. Groping the extremes informs about the scale of the play and the lack of absolute, pure solutions. For me it is important in addition to previous knowledge also to perceive it in reality.
Coming back to the beginning – for me it was natural to copy particularly Eduard Ole, to combine the idea of perceiving myself through the denial of it with attempt to bring together the parallels inevitably existing between us. I estimated the chance to gain information not only about myself, but also about him, I presumed that copying of an unacquainted system could give information in the widest sense of meaning. Our confinement would have presumed and relieved such communication.
In conclusion. As I did not anticipate any certain outcome but was interested in the experience of assimilation, no matter what it had been like, therefore I consider the attempt to be successful. And why not exhibit personal games.

Kaido Ole