Eduard Ole ei ole minu jaoks inimene, vaid nimi kunstiajaloost, teatud pildid. Ma ei ole teda kunagi näinud, temaga kohtunud. Me olime küllaltki lähedased sugulased, niivõrd kui sellise vanusevahega võimalik ja tema olemasolu on mulle väga suurt mõju avaldanud. Minu seotus Eduard Olega on paratamatu ja ma lepin sellega.
Soov kopeerida, olla äravahetamiseni nagu keegi teine, tekkis ammu ning oli loogiliseks jätkuks minu katsetele olla originaalne. Mõlemad tinglikud äärmused teenivad enesetunnetuse eesmärki, minu soovi eristada end ümbritsevast. Äärmuste kompamine annab teada mänguruumi ulatuse ja absoluutsete, puhaste lahenduste puudumise. Mulle oli oluline seda lisaks eelnevale teadmisele ka tegelikkuses tajuda.
Tulles tagasi alguse juurde – minu jaoks oli loomulik kopeerida just Eduard Olet, et ühendada idee mina tunnetamisest läbi selle salgamise katsega juhtida kokku meie vahel paratamatult eksisteerivad paralleelid. Arvestasin võimalusega saada teavet mitte ainult enda, vaid ka tema kohta, eeldasin, et võõra süsteemi kordamine võib anda informatsiooni kõige laiemas tähenduses. Meie seotus oleks sellist kommunikatsiooni justkui eeldanud ja kergendanud.
Lõpetuseks. Kuna ma ei oodanud teatud kindlaid tulemusi, vaid mind huvitas samastumise kogemus, ükskõik milline see ei oleks olnud, siis võin lugeda katset kordaläinuks. Ning miks mitte isiklikke mänge eksponeerida.
Kaido Ole
Eduard Ole „Laud“ , õli lõuendil, 64,5 × 80 cm, 1924 , Eesti Kunstimuuseum
Kaido Ole „Laud (koopia)“, õli lõuendil, 64,5 × 80 cm , 1996 , kunstniku omand
