Inimene peaks välja pääsema vaesusest, tal võiks olla vaba aega ja võimalust tegeleda veel millegagi peale töö ja siis oleks juba pool võitu käes. Adusin ühtlasi, et kunstnik olemine pakub väga paljut just selles jadas. Kõige küsitavam on vaesusest välja saamine aga sealt edasi tulebki just see, mis teeb elu elamisväärseks. Ma arvan, et kõik inimesed on mingitel hetkedel tundnud üht raskesti defineeritavat erilist tunnet, kus kõik paistab nii paljutõotav, maailm salapärane ja kutsuv ning ise ka kuidagi eriti valmis selle kutse ja salapärasusega kaasa minema. Eriline viiv, kus tunned, et saad millelegi pihta ja oled seletamatult õnnelik. Tihti tuntakse niimoodi juba lapsena ja halvemal juhul jäävadki need hetked lapsepõlve. Loovate tüüpide pluss on see, et sellest tundest suudavad nad välja võtta mingid järgmised sammud kuhu see alghetke kvaliteet edasi kandub. Luuletaja teeb paar väga head luuletust, muusikainimene laulu või oratooriumi jne. Selline "tulemuslik erutus" ongi see mida vaja, et need kõigile antud erilised hetked lihtsalt ei aurustuks ega jääks vaid mälestuseks. Sa tunnetad ja jõuad mingi arusaamiseni ning siis suudad selle ka vormistada oma pea ja kätega millekski, mille kestev olemasolu ja kvaliteet on tõendiks, et see tunne polnud mingi umbluu vaid siiski päris. Lõpuks oskad seda kõike ka ise esile kutsuda kuni see muutubki osaks sinust. 

Kõige labasemalt, ma ikka väga kaifin ja see tõstab mu eneseusku, et ma suudan ise teha midagi väga head. Midagi erilist. Et see inimkonna kvaliteet ei ole ainult kusagil mujal ja teistes, et selle kogemiseks ei pea ma alati ostma piletit ja vaatama aupaklikult nende poole kellele "on antud" vaid oma parimail päevil suudan ma ka ise millegi analoogsega maha saada. Panna kokku tüki riiet ja värvid, ning sellest sünnib midagi palju rohkemat. Lapse ja ka noorukina oli asi vastupidi. Alul oli ilus puhas vatmanpaber ja kenad värvid ning paljutõotavad ilusad uued pintslid, mis kõik olid midagi väärt ka rahaliselt aga kui mina nad kokku panin, siis kahanes nende väärtus kiiresti ja kõik lõppes teenitult prügikastis ruudul null. 

Nüüd võin olla üsna kindel, et ükskõik kui kalleid algmaterjale ma ka ei ostaks, nende kokkupanekul tekkiva pildi väärtus ja ka hind on kindlasti oluliselt suurem. Minust on sõna otseses mõttes kasu ja selle oskuse olemasolu teeb mind õnnelikuks. 

Ühest meilivestlusest kolleegiga 2022 aasta aprillis. 

Minu lapsepõlves oli üks lihtne multifilm kitsetallest, kes oskas lugeda kümneni. Muidu tast keegi ei hoolinud ja eriti veel tema lugemisoskusest kuni ühel hetkel kõik loomad otsustasid ronida koos ühte väikesesse paati või laevukesse ja see hakkas nende raskuse all põhja vajuma. Paadil aga oli kiri, et ta jaksab kanda kümmet looma ja muidugi oli siis pääseteeks teada saada, et mitu neid seal siis hetkel on. Kõik vaatasid paluvalt kitsetalle poole, sest vesi oli juba parda servani, ning siis kitseke luges lahkelt neid kõiki üle ja kui selgus, et neid oligi täpselt kümme siis tõusis paat jälle nagu võluväel veest turvaliselt välja. Ühest küljest absurd füüsika seaduste kohaselt aga mõtlemise ja oma elu elamise paralleelina täiesti käibiv. Et kui ei oska „lugeda“ siis võidki põhja vajuda aga kui oskad, siis seesama olukord „kannab“ väga hästi. Kunst ning kultuur laiemalt ongi minu jaoks see oskus kümneni lugeda ja vee peal püsida. Ma ise usun, et tänaseks päevaks oskan ma lugeda ehk juba lausa seitsmeni.

Katkend ühest meilist 2022 kevadel

Tunnen, et kõik mis mul on vaja teha ja mis on oluline tuleb järjest mu seest, kus ta on kindlas ja loogilises järjekorras juba valmis ja ootel nagu hambapasta tuubis, ning väline olukord seda väga palju enam ei mõjuta kui üldse. Järgnevate aastate mõte ongi ainult ja eelkõige see tuub endas korralikult ja lõpuni tühjaks pigistada.

Katkend ühest meilist 2022 kevadel

… usun, et teatav pettumine on pea hädavajalik, et jõudu kõige ülemiste „riiuliteni“. Fännamine ja piiritu usk viivad ka päris kaugele aga samas ka pimestavad ja tingivad liiga valikulise nägemise aga pettumus ja skepsis klaarivad pildi ära. Teisisõnu, kui püüad ideaali, siis kindlasti kukud aga kui kahtled ideaalis või selle saavutamise võimalikkuses või mõttekuses aga midagi teha tunduks ikkagi päris lahe siis sellise huvitatud aga pingevaba lähenemisega võib jõuda üllatavalt kaugele. Mul on ka teatav skepsis olnud üsna pidevalt üheks toetuspunktiks, isegi ju alustasin maalimist enam-vähem maalikunsti kriitika ja askeesiga. Eks see paradoks nõuab harjumist ning vist ka vanust, et kuidas on võimalik millegagi tegeleda kui sellesse piiritult ei usuta, veelgi hullem, selles kaheldakse. Aga vaat on ja tihti veel hästi. See on nagu mingi alateadlik ürginimese kavalus, et saakloom ära petta või vanatühja ninapidi vedada tehes näo nagu ta üldse ei huvitakski sind.

Katkend ühest meilist 2022 kevadel

… kuigi absoluutne enamus maalikunsti arsenalist on minu arvates väga primitiivne ja kohmakas siis kasutades seda süsteemselt ja külma kõhuga on võimalik saavutada üllatavalt võluvaid tulemusi ehk et õigesti üles rivistatud hullukari võib mõjuda ka ülevalt ja suurejooneliselt.

Katkend pikemast vestlusest Tõnis Saadojaga 2021 aasta sügise

Pigem on mulle nüüd hakanud terendama lootus, et kui hoole ja pühendumusega järgida igat väärt ideed, milleni su teekond sind viib, anda vaistlikult järgi kõikidele usutavatele mõttekäikudele ükskõik kui eklektiliseks su areng niimoodi ka ei tunduks kujunevat, siis lõpuks oled sa end sel moel korralikult sisse rääkinud ja mingi jõukohase inimliku loogikaga sa end enam välja ei vabanda. Detailides hästi kavandatud üritus läheb mahtude kasvades inimlooma käes vist alati paratamatult lappama, üha lisanduvad väited ja mõttekäigud hakkavad üksteist pisitasa tühistama, loogikavead muutuvad väljakannatamatuks, ning kui on juba ilmne, et alustatu on sellisel kujul tervikuna läbikukkumisele määratud viirastub selles varingu tolmus korraks ehk mingi miraaž, mis nagu kujutaks midagi imetabast või tõesti suudaks väljendada seda suurt ja olulist.

Katkend pikemast vestlusest Tõnis Saadojaga 2021 aasta sügisel

Lahtilaskmine on väga sobiv väljend. Väidetavalt oleme me ahvist pärit ja kui need turnivad puudel, siis selleks et järgmisest liaanist või oksast kinni saada ja edasi liikuda peab eelmisest õigel hetkel lahti laskma. Ei mingit traagikat ja põhimõttelist peamurdmist, lihtsalt hopp-hopp-hopp, et ringi liikuda ja omi asju ajada. Ahvi asju või inimese asju, mingis osas on tehnika üllatavalt sarnane.

Arvan, et ma ei hoia teadlikult oma tehnikast kinni, see mis muutumatuna läbi aja minuga kaasas käib on lihtsalt see paratamatu ja vältimatu osa, see päriselt MINA ISE tehnika kujul. Mu käsi ja silm naudivad teatud lahendusi ja kuni see tunne on ehe ja tuleb kusagilt sügavalt, pole mõtet sellele vastu seista. Vahetan ja muudan seda, mis on kas n-ö kulunud või mis lihtsalt on vahetatav. Teatud täpsus tehnikas, puhtus ja konkreetsus – selleni jõuan ma ikka ja alati seda eraldi soovimata. Saan muuta jutustusi ja viise, kuidas neid jutte rääkida … Kujundeid. Nende tonaalsust. Olla kord tõsisem, kord jälle jantlikum või lõbusam, mis on tegelikult üsna üks ja seesama „ruum“, ainult et sisened erinevatest ustest.

Katkend vestlusest Tõnis Saadojaga Estonian Art´i juubeliraamatu tarvis 2017

Ma arvan, et ses kõige põhilisemas mõjutab aeg meid kõiki otsustavalt. Ajastu annab kammertooni ja see, mida me seal sees saame teisiti teha on vaid dekoor. Tordipõhjad tulevad ajaloo vabrikust, meie saame valida moosi ja kaunistused, mis esmapilgul tunduvad mängivat küll otsustavat rolli, kuid kui sööma hakkame, siis adume, kuidas pealtnäha niivõrd erinevatel tortidel on mingi sarnane järelmaitse.

Katkend vestlusest Tõnis Saadojaga Estonian Art´i juubeliraamatu tarvis 2017

Ma ei nimetaks seda traditsiooniks, sest see oleks siis midagi, mis on meie enda tekitatud. Ma usun pigem (maali)kunsti olemuslikku külge, mis ei tulene mitte meist kui autoritest vaid lähtub vanajumalast endast, loodusseadustest või universumi toimimise loogikast või...millestki muust taolisest. Mulle meeldib mõelda, et sellisel juhul on kunst sama mis teadus, kus saab samuti „avastada“ ainult seda, mis juba, vähemalt potentsiaalselt, eksisteerib. Iga piisavalt hea kunstnik on tundnud seda erilist tunnet, kui miski lõpuks „tööle“ hakkab. Pärast katsetusi erinevate võimalustega üks neist lõpuks käivitub ja meistriteos ongi sündinud oma erilises kvaliteedis. Selline õnnestumine tähendab minu arvates ainult ja üksiti seda, et sellel ühel õigel juhul me tabamegi mingit juba eksisteerivat kombinatsiooni, universaalset mustrit kus elemendid päriselt haakuvad ja asi tõeliselt elama hakkab. 

Kui ma olin noorem siis ma eelistasin märgata pigem erinevusi, mis lahutasid erinevaid ajastuid või autoreid kuid nüüd kipun esmalt märkama pigem sarnasusi. 

Katkend ühest usutlusest 2018 talvel

Teine n.ö. reaalsuse küsimus on see, kas kunstnik siis ikka teab midagi sellest, millest ta räägib. Mul on näitusel töö pealkirjaga „ Sõda“. Kas ta teab üldse midagi sõjast? Loomulikult ei tea. Nägin avamisel  Anders Härmi ja meenutasime, kuidas ma kunagi tegin töö, kus tikud kaklesid.  Anders  siis kusagil kommenteeris, et üks mis selge, et Kaido Ole kunagi kakelnud küll ei ole. Mina oma arust tegin just hästi tõetruult. Ma olen isegi paar korda elus kakelnud, aga tõesti ega ma sellest n.ö. profi mõistes muidugi midagi ei tea. Mida sa sõjast tead? Midagi ei tea ja jumal tänatud, et ei tea, nagu ka paljudest teistest asjadest. Aga ma mõtlen kõigest sellest kogu oma piiritu ebakompetentsusega ja need mõtted on täiesti reaalsed ja ma kardan, et see ongi pea ainuke reaalsus, mis meie jaoks olemas on. Nii et paradoksaalsel kombel teeb see väljamõtlemine minu tööd hoopis padurealistlikuks.

Katkend vestlusest Janar Alaga, ilmus  Postimehes 23.12.2016.

Loogiline jätk varasemale oleks nagu klassikalises maaliõppeski võtta ette viimane meistrieksam ehk mitmefiguuriline temaatiline kompositsioon, lasta neil inimestel ja asjadel lõpuks elada ja tegutseda koos kõikvõimalikes elulistes situatsioonides. Ma üritangi neil uutel töödel puhtast katsetamislustist manada esile olukordi, millega puutume kõik kokku oma igapäevases elus: puhkepäevad pereringis, mitmesugused tööstseenid, hobid, religioon, ja ka sellist, mis on küll samuti üsna igapäevane, kuid millest mõistlik inimene parema meelega ise hoiduks.

Lõik näituse „Nogank hoparniis“ pressi- ja seinatekstist. Detsember 2016.

Tere Tamara,

Lubasin sulle kirjutada oma näituse tagamaadest. Alustan veidi kaugemalt ja üldisemalt, nii öelda pikema versiooniga, kuid püüan lõpus olla kompaktsem,et lühidalt põhjendada seda silmatorkavat pealkirja „Värdjad“.

Veidi üldistades võiksin öelda, et 2000ndad aastad olid mul kasinuse, konkreetsuse ja selguse otsimise aastad. Püüdsin kõikide järgnevate näitustega võimalikult täpselt „sõnastada“ või siis õigemini „pildistada“ midagi endale eluliselt olulist. „Hümn“ otsis vastust küsimusele, mis tunne on olla kodanik ja ühe lojaalsuse tingimusena samastuda riiklike sümbolitega. „Koosolek“ püüdis kokku võtta autoriteedi ja juhi otsinguid. „Küsimused“ kaardistas  praktiliselt üksikisiku ja maailma suhet. „Kaks“ rääkis mehe ja naise (võimatust) suhtest. „Speed“ vastuoludest enda sees, mida võimendab kiirus(tamine) neile  lahenduste otsimiseks. „Kaido kunstikool“ rääkis juba väga lahtise  tekstiga teatavast ummikust. Ehk ainult „The Band´i“ kõlarid seal vahel oli selline zen hingetõmbepaus ning meditatsioon, kuid  need olid tehtud ka varem,  valdavalt enne ülalkirjeldatud töid. Samas olid kõlarid  väga askeetlikud ning vaesed nii vormilt, värvilt kui muudelt maalitehnilistelt kvaliteetidelt, mistõttu nad siiski illustreerivad hästi seda üha painavamaks kiskunud „tõeotsimise“ perioodi, kus lõbu ja rõõmu asemele tuli uurimine ja puurimine. Mitte et ma seda aega kahetseks, sest valdavalt jäin ja jään ma kõigi tollal tehtud töödega rahule ning lisaväärtusena valmistas see tõsine suundumus ette pinnast mõne aasta  tagusele suunamuutusele. Nii nagu kogu aeg ei saa nalja teha, ei saa väga kaua ka olla kompromissitult tõsine ja vaid absoluudile keskendunud. Tehes üht puhkad teisest, et mingi aja pärast helistkku vahetada ja sel moel siiski kogu aeg edasi liikuda.

Mäletan, et kui asusin KUMU näitust tegema, siis olid mul „laual“ kolm võrdset ideed, mis esialgu pidid kõik ka realiseeruma, saades igaüks kolmandiku näituse mahust. Kolmest kaks,kui mu mälu ei peta, olid endiselt sellised „tõsisemad“ ja ühtlasi monokroomsemad, ning vaid vaikelude idee oli läbinisti uus ja mänguline. Õnneks  oli mul oidu alustada uue ja värske ideega, eelkõige seetõttu, et end uue ja huvitavaga käima tõmmata, et seejärel teha ära ka ülejäänud kaks. Edasist me juba teame. Uus oli niipalju huvitav ja arenev, et millekski muuks ei jäänudki enam aega ja polnud ka vajadust. Sain üsna ruttu aru, kui suureks oli vahepealse tõsiduse jooksul kasvanud mu allasurutud mängulust ja lihtne katsetamisvajadus, mis ei otsi ilmtingimata õigustust ja seletust mõnest eksistentsiaalsest probleemist. Teha midagi lihtsalt meeldimise pärast ja  katsetamise lõbust, tunda rõõmu sellest, et sa oskad ja tahad, ning alles seejärel, täieliku boonusena märgata, et ka selline „vastutustundetu“ käitumine joonistab paratamatult välja midagi olulist, kuid hoopis teises helistikus ja teise nurga alt.

Nuta või naera, aga nii nagu vanas klasssikalises kunstiõpetuses, mida  ka minul oli juhus 80ndatel saada, kus alustatakse eluta esemete kujutamisega ning alles seejärel liigutakse keerulisema objekti ehk inimfiguuri juurde, toimin hetkel ka mina tehes päris kunsti. Alul uue lähenemisega vaikelud näitustel KUMU´s ja Temnikova & Kasela galeriis ning nüüd lõpuks sama ätituudiga siis ka inimesed. OK, paar isendit lipsas sisse juba ka varem, kuid need olid pigem proovitööd sulandatuna kõik ametlikult  vaikelude üheks komponendiks ja ei millekski rohkemaks.

Tagasivaatena niipalju, et kui vaikelude puhul oli ilmne paralleel minu diplominäitus, kus oli üsna sarnast, küll poolabstraktset, mängu värvi, faktuuri ja kujunditega, siis inimest olen ma teinud ainult kahel väga konkreetsel ja vormilt üsna mittemängulisel moel. Kas iseennast foto vahendusel või ülima piirini disainitud ja  lihtsustatud pallpeade kujul. Mõlemad on sellised objektiivsed äärmused, kus millegi juhusliku jaoks pole ruumi jäetud ja kõik lihtsalt on nii nagu on. 

Selles mõttes on praegused värdjad üsna unikaalsed ning avavad täiesti alakasutatud,et mitte öelda kasutamata potentsiaali. Inimene kui eksperimentide  ja  otsingute võimalus. Luua erinevaid kujutisi lähtudes AINULT sellest, mis meeldib ja pähe tuleb. Mäng kõigega. Ei mingeid piiranguid peale enda soovide või mitte-soovide. Vabadus ja lõbu. Kõrge ja madal. Tehnilised oskused ja kogemused kombinatsioonis lapsikuse ja lihtsate lahendustega. Everything goes. Üldnimetus „värdjad“ hüppas pähe juhuslikult, kuid tundus kohe olevat õige. Eks see üks Frankensteinide tegemise jada on ning tulemused on ja  peavadki olema erinevad.  Endale on oma lapsed muidugi kõik armsad, kuid isegi mina saan aru, et tegu on üsna riskantse seltskonnaga, kes ei pea sugugi kõik ja kõigile meeldima. Mulle tundub, et see üsna jõhker ühisnimetaja annab vabaduse nii mulle autorina kui neile juba  eksisteerivatele tegelastele.  See nimetus ei nori sümpaatiat ega lugupidamist, vaid viib asja  kohe madalaima  ühisnimetaja tasemele. Ütleb ise välja selle, mida muidu ehk paljud mõtleksid ja vaid üksikud (mittekultuursed) söandaksid lausuda. Pigem tekitab just selline lähtepunkt empaatiat ja soovi mõista, sest kritiseerimiseks pole enam eriti ruumi jäetud, kuna värdjatest oluliselt halvemini on raske öelda. 

Kui veelgi filosofeerida, siis loomulikult on need värdjad ju minu autoportreed kui mitte füüsilise sarnasuse tõtttu, siis  läbi mõttemaailma igatahes. Nad on tulnud minust ja kannavad minu (visuaalseid) väärtushinnanguid. Ning tõesti, ma tundsingi neid tehes eelkõige naudingut sellest, et ma saan senisest  enam hüljata  (professionaalset) enesekontrolli ning tuua enda seest välja oluliselt enamat kui seni. Tasakaalustada senist tarkust ja ilu (hmm) samas mahus rumaluse ja inetusega. 

Ühe võimaliku kunsti definitsioonina meeldibki mulle mõelda sellest kui vahendist, millega läbi elu luua oma põhjalik autoportree.  Läbitöötatud ja võimalikult aus. Iga kihiga peaks sinna lisanduma midagi olulist, nii et lõpuks sa tõesti NÄED ennast ja seeläbi ka TEAD ennast. Enamasti kipub asi küll minema paraadportreeks kätte, sest inimene on nõrk ja ümbritsev pigem soodustab neid nõrkusi, s.t. enda näitamist paremana (?) ja samas ka ühekülgsemana kui tegelikult. 

Nii et jah, eks ma nüüd püüan avada veel mingeid soppe ja tahke endas, et autoportreele lisanduksid mõned olulised seni puuduolevad jooned.  Kuigi ehk värdjalikud jooned, pakub nende leidmine millegipärast suurt rõõmu ja lõbu. Ja  tõesti, me oleme kõik rohkem või vähem väärakad, ja pigem on see meie rikka ja õnneliku elu alus ja mootor, kui mingi ideaalilähedane persoon, kes me proovime olla ja näida ning kelleks meid kasvatatakse. Kui sellest väärakusest õigeaegselt ja  õiges vormis saab rääkida, siis ei teki hiljem tüsistusi a la Breivik, ning saab pigem lustida. Aga see läks nüüd juba väga  laia pintsliga :) 

Loodetavasti saad sellest jutust abi. Pikk ta tuli, aga kas ka piisavalt konkreetne nagu alul lubasin, selles pole ma väga kindel.

Ära pelga üle küsida.

Head,

Kaido.

Tekst, mis sai algul saadetud meiliga kuraatorile oma näituse „Värdjad“ taustainfoks, kuid mis hiljem muutus väikeste parandustega üheks näituse „ametlikuks“ saatetekstiks.

Eelmisel aastal alustasin uut maaliseeriat, mille peategelasi nimetan ise värdjateks. Kuigi piltidel kujutatud on kahtlemata teatud määral ebardid, annab taoline suht jõhker nimetus mulle siiski loojana üsna suure vabaduse, sest juba nimetusest lähtuvalt ei pea taolised isendid kellelegi meeldima ega mingit sümpaatiat esile kutsuma. Mis ei tähenda, et mina neid armastusega ei teeks, kuid lihtsalt ootused ja ideaalid on inimeseti erinevad ja ehk ongi parem, kui kohe kõigilt endale tunnustust, sümpaatiat või lausa armastust ei nõua. Ühesõnaga, värdjad, sest ilmselt ei vasta nad enamiku ootustele. Kui aga kellelegi tundub, et sellise nimetusega on tüüpidele liiga tehtud, siis saab ju igaüks oma peas seda nimetust korrigeerida, näidata üles tolerantsi ning hoolivust ja äratada endas see mõistev inimene, kes leiab ette värdjaks tituleeritus üles tegelikult sümpaatse olendi.

Lõik tuttavale saadetud meilist, jaanuar 2014.

Mulle meeldib võtta kunsti mitte erilisena, vaid ühena paljudest inimliku aktiivsuse vormidest.See aitab mul säilitada värsket pilku ning näha asju laiemas kontekstis, võimaldab  selgitada  ja õigustada oma loomingut märksa laiemale  auditooriumile kui vaid mu lähimad kolleegid ja kunstisõbrad. Pole ju saladus, et paljudele  inimestele ei meeldi kunst, mitmed isegi vihkavad seda ning kõige selle teadvustamine aitab mul paremini tunnetada oma kohta ja valida tegutsemisloogikat. Enamasti valin ma maalimise, paljuski ka  seetõttu, et seda keelt arvab mõistvat enamik ning see loob hea alguse vastastikusteks loomingulisteks vigadeks.  

Lühike statement ühe väljamaa kunstiraamatu tarvis. Kevad 2013.

Antonio tabas pahaaimamatult mu kõige hellemat kohta, sest vähegi avalikum alastiolek on minu jaoks kogu teadliku elu olnud suurim probleem, mis on tekitanud hulgaliselt piinlikke mälestusi ning arendanud välja tõhusa ning laiahaardelise kompensatsioonimehhanismi, mille üks edukamaid tugipunkte on seesama kunst ehk siis võimekus kunstnikuna. See on arvatavasti täiesti klassikaline kompleksi juhtum, sest mõistusega saan täiesti aru, et ma pole kaugeltki mingi väärakas, kuid need paar kehalist vajakajäämist, mis mul enda silmis on, teevad normaale eksistentsi siiski minu jaoks piisavalt keeruliseks ning suunavad mu elu rohkem kui ma ise arvatagi oskan. Analüüsist ja mõistusest pole siin eriti tolku, sest painaja ei kao kuhugi isegi  kui temast rääkida. Lahtiste silmadega ringi vaadates näen lugematuid näiteid, kus palju küsitavamate(?) kehadega inimesed seda rõõmuga demonstreerivad, kuigi pean tunnistama, et tihti pole ma sugugi veendunud, kas taoline pingevaba käitumine on ikka eeskuju vääriv või pigem märk ilmsest ebaadekvaatsusest. Aga see selleks. Ma usun, et  seesama oma  keha häbnemine ongi mu lõputu taastuvenergia allikas, mis suunab ja toidab väsimatult kõiki mu pürgimusi, ning ükskõik kui suur edu mind kusagil ka ei saadaks, see olemuslik ora p….s jääb mind aegade lõpuni piinama ja edasi sundima.  Nii et pole halba heata, mis antud juhul ei muuda halba muidugi karvavõrdki toredamaks või mõnusamaks. Õnneks?

Katkend kaastekstist Antonio Claudio Carvalho töödele „Naked“. Tekst ilmus samanimelises kataloogis 2013. aastal.

Üks ja ainuke meetod maalikunstis, millesse ma seni tegelikult usun – vast liigagi palju - on nn. kontseptuaalne maal. Samas häirib mind väga kontseptuaalse (maali)kunsti üsna suur kuulikindlus ja hermeetilisus, mis võimaldab sellega tõesti saavutada suurepäraseid tulemusi, elimineerides piinliku juba eos ning aktiveerides samal ajal vaataja parimad omadused. Minu arvates. Vist on minu vaistliku vastasseisu põhjuseks usk, et kui inimene teeb midagi täiusele lähenevat (meetod, objekt vms.), siis on ta kindlasti eksiteel. Midagi olemuslikku on siis kindlasti välja jäänud. Kui inimene midagi püsivat saavutab, siis vaid oluliste vigade hinnaga. Seega püüan oma uusi töid tehes olla võimalikult vähe kontseptuaalne ja jätta selle võrra rohkem ruumi muudele, pigem tobedavõitu ja haavatavamatele meetoditele.

Katkend sõbrale saadetud meilist, umbes 2011.

Mulle on silma ja kõrva jäänud, et üks põhilisi etteheiteid kaasaegsele kunstile laiema publiku poolt on tema mitte-arusaadavus. Ma küll mõneti mõistan neid ettehiteid , kuid veelgi enam usun ma omakorda, et sel moel kritiseeritakse kaasaegset kunsti (ja üldse kultuuri) ühe tema kõige tänuväärsema omaduse eest. Laidetakse seda, mis on hoopis kiiduväärt.

Sest vähemalt minu (ja arvatavasti mitte ainult minu) kogemuse põhjal on tõeliselt hariv, huvitav, kogemust rikastav, mõtlema ärgitav jne. jne just kohtumine tundmatu ja arusaamatuga. Näha, kui erinevates suundades on võimalik mõelda ja tegutseda, ning püüda seejärel oma maailmapilti samuti niipalju suuremaks mõelda, et ka see uus ja teistsugune sinna ära mahuks. Kasvõi negatiivse näitena. Seda teistsugust ei pea ju ilmtingimata armastama hakkama, kuid vähemalt annab see meile üha ühetaolisemaks muutuvas maailmas värsket ainet hädavajalikeks mõtisklusteks. 

Kirjutatud 01.11.2011, eesmärki ja kasutuskohta ei suuda meenutada.

...minu suhe maalikunsti on endiselt distantseeritud ja pigem kriitiline, aga hetkel soovin siiski teha nimelt pilte ja ei midagi muud, valmistada neid just sellisel käsitöönduslikul meetodil ja teha nad selliselt, et lisaks muudele olulistele hoiakutele väljendaksid nad ka minu armastust ja viha selle üldtuntud tehnika vastu. Väljendid „teha“ ja „valmistada“ selmet öelda „maalida““ tulid eelnevasse teksti mõtlemata, kuid tegelikult ei oleks ma ka mõeldes saanud õigemini väljenduda. Just nii on mu maalid alati sündinud ja just selliselt mõeldes  suudan ma nad muuta niivõrd vastupandamatuteks...

...mis on kogu ettevõtmise point? Lihtsaim vastus oleks, et adekvaatsete piltide tegemine. Piltide, mis vastaksid kujunenud olukorrale kõige laiemas mõttes, nii nagu mina suudan seda mõista. Sest isegi n.ö. mittepäevakajaline või lausa  eskapistlik kunst peab ikkagi suutma mingil moel tabada ümbritseva valupunkte või muidu pole ta suurt midagi väärt. Püüan maalida nii, et saadud tulemus oleks kõnekas ja oluline. Usun sellesse võimalusse iga aastaga küll üha vähem, aga praktiseeriva ja suhteliselt edutu maaliõppejõuna tahan üha enda peal kontrollida, kas seda head maalitud pilti on siis tõesti nii raske teha? Kas ma tean, aga lihtsalt ei oska teistele selgitada? Või ma ise ka ei tea ja sellepärast ei oskagi selgitada? Tahan läbi isetegemise praktika saada vastuseid nii oma kahtlustele (ümberlükkavaid) kui lootustele (kinnitavaid).  

Väljavõtted näituse taotlusest Tallinna Kunstihoone nõukogule. 15.05.2009.

Raske tagantjärele  otsustada, kuidas ma tegelikult 80ndatel mõtlesin, kui disaini ja maalikunsti vahel pendeldasin, ning mil määral ma nüüd kirjeldan tollaseid hoiakuid tegelikult juba oma praeguse teadmise mätta  otsast. Olen vähemalt kindel, et disain on mänginud mu isiksuse kujunemisel väga suurt osa ja seda ülehinnata on raske, samamoodi kui seda lühidalt ja ammendavalt analüüsida. Väga must-valgelt kirjeldades tundus mulle  tollal, et disainis mõeldi vabamalt ja  kaasaegsemalt, samas kui maalijad said oma mõtteid ilma suuremate  kadudeta lõpule viia. Kadude all ei pea ma isegi silmas mingeid üllaid ideoloogilisi kääre, vaid lihtlabast tehnoloogiat. Disain sõltus tööstusest, mis nõuka ajal oli allpool arvestust, ning kui etapp ideest projektini oli disaineril veel kena, siis sealt teostuseni oli kolgata teekond garanteeritud, seevastu kui  maalija sõltus kuni lõpuni vaid omaenda käte osavusest, mis oli palju meeldivam perspektiiv. 

Samamoodi lihtsustatult jätkates võib öelda, et disainis oldud kahe aasta jooksul õppisin ma mõtlema, ning maalierialal oldud järgmise viie aasta jooksul püüdsin seda mõtlemist ellu viia. Mõtlemise ulatuse andis kätte juba disaini väga universaalne ülesannete skaala, mille üks ots alustas elust enesest ning teine ulatus puhaste  vormide ja rütmide abstraktsesse maailma. Jõudsin semestritöödena projekteerida mänguväljakut ning töölaua valgustit ja mõlemal juhul õppisin, kuidas kasutusmugavus ja  eesmärgipärasus saavad esteetiliste ideaalidega liituda väga loogilisel ja argumenteeritult tõestataval moel. Poeetiliselt öeldes olid kunst ja esteetika seni minu jaoks olnud mingi kummaline õis, mis tärkab kusagil hämaroleku piiril, kuid nüüd kogesin, kuidas mõtlemist ja loogikat appi võttes saab samale õiele alla kasvatada korraliku varre ja juraka juurika, misläbi muutub võimalikuks selle hullutava taime süstemaatiline kasvatamine. Kogesin, et on vähemalt mingi osa kunstist, mida saab ja on mõtet mõistusega korrastada. Mäletan täpselt, et just taoline praktiline mõtlemine aitas mind maalieriala viimasel kursusel tagasi n.ö. ree peale, nii et suutsin lõpuks teha oma esimesed enam-vähem tõsiseltvõetavad tööd. Puhta kunsti piirideta maailm ja hilisteismelise romantiline meelelaad kippusid vahepeal taas vägisi minema mingiks  umbmääraseks esteetiliseks egotripiks, alguse ja lõputa maalimiseks, kuid kui häda juba väga  suureks läks ning kool ähvardas ära lõppeda, siis kraamisin tagataskust uuesti välja disainis kogetud ratsionaalse analüüsi, kohendasin seda veidi kaunite kunstide vajadusteks ning tundus, et hakkasin lõpuks isegi millelegi pihta saama.

Nagu eelnevalt mainisin, kogesin disainis enda jaoks ka teist uut äärmust ehk abstraktset kunsti. Pidime lahendama palju erinevaid tasapinna ja ruumi ülesandeid - igasugused mittekujutavad struktuurid, rütmid ja mahud - millele suudeti lisada vähemalt teismelise jaoks ka piisavalt avardav vaimne mõõde. Minu jaoks kõige ehmatavam oli üks mustvalge triipkoodide rütmil ning varieeruval tihedusel rajanev kompa, mille edukaks lahendamiseks puudus mul sel hetkel igasugune vaimne valmisolek ja ka praktiline tunnetus. Mulle see asi visuaalselt küll väga meeldis, kuid kuni lõpuni ei saanud ma tegelikult aru, mis reeglite järgi sellist värki tehakse, ning seetõttu püüdsin lihtsalt jäljendada neid kaastudengeid, kelle tööd rohkem kiita said. Aga probleem kui selline jäi painama, ning tekitas aja jooksul mu ajupinnale paar kurdu juurde.

Kokkuvõtvalt. Disainis tundus tollal (ning kindlasti ka nüüd) väga hästi käsikäes töötavat praktiline ja vaimne. Jalad maas ja pea pilvedes, ning kuna tegutseda tuli nõuka  ahistavate olude kiuste, siis ei saanud keegi läbi ilma huumorimeeleta. Aga nali ja iroonia ning kunst sünnivad väga sarnase tunnetuse pealt.Bruno Tombergi palvel tehtud kokkuvõte  omaaegsetest disainiõpingutest 80ndatel. 

Kirjutatud umbes 2009. Hetkel ilmumata.

...professionaalsust võiks siinkohal tõlkida kui analüüsivõimet – oskust mõista indiviidi, kunsti ja ühiskonna vahelisi seoseid ning seda tulemuslikult oma loomingus kasutada. Lisaks vastutame ühena paljudest kunsti maine ja rolli pärast ühiskonnas ning seetõttu üritame õpetada ja hoida avatud eelarvamustevaba suhtumist, kasvatada dialoogivõimelist kunstnikku, kes suudaks suhelda võimalikult erinevates keeltes.

...see on aga üks kunsti põhiprobleeme ning professionaalse kunstniku üks põhilisi meistrioskuseid – rääkida olulisest mitte ainult selle valimise ehk kujutamise kaudu - vaid ka mittevalimise ehk mittekujutamise kaudu. Pildile valitu põhieesmärk oleks siis rääkida eelkõige sellest, mida pildil ei ole.

Lõigud EKA õppekavade juurde kirjutatud seletuskirjadest, arvata aasta 2000 teine pool.

Kui Mõte kirjutada suure algustähega, siis ei suuda sa kunagi seda ära öelda. On ainult Mõtte väikesed aspektid ning ei ole asja või sümbolit, millega saaks Mõtte ühe korraga ja ammendavalt kirja panna. Oleks väga libe tee püüda mõtet ka ammendavalt kujutada. Pigem eelistan hoiakut, et kui Mõte on kogu kupatuse peal olev absoluut või jumalik kvaliteet, siis ta nii ongi ja sinu ülesanne on hoopis oma mänguruum korralikult ära teha. Valmistada ette maja Mõtte jaoks, siis ta tuleb sinna sisse elama. Sa ei saa teha jumalikku arhitektuuri, sa saad teha tavalist arhitektuuri, ning loota et ehk jumal tuleb sinna sisse elama, ikka sedapidi. Mitte et sa oled nii ülbe, et hakkad jumalale projekteerima. „Ma tean küll, missugune maja sellele vanamehele meeldib!“ Tuhkagi sa tead. Kui see üldse millestki räägib, siis inimlikust saamatusest, aga saamatusest, mis segatud ülbusega. Sa saad absoluuti näidata küll, aga sa pead kasutama oma sõnavara.

Vestlusest Eero Epneriga, ilmunud 2007. aastal minu esimeses raamatus.

Ma arvan, et oma põhiomadustelt on kõik minu 15 aasta tööd sarnased, erinevused puudutavad pindmisi kihte, kuigi esmapilgul võivad mõned muudatused tunduda suured. Seetõttu võib järgnevat kasutada saatetekstina kogu mu senise loomingu kohta. Ning kuigi ma mingil perioodil ei soovinud end maalijaks nimetada ja sooritasin prooviks retki ka teistele aladele, on tagasivaates fakt, et absoluutne enamik minu töödest on maalid, ning maalides olen ma eelkõige juurelnud maali kui keele üle, s.t. vorm ongi alati olnud piltide sisuks, kuigi vaataja eksitamiseks või puhtalt mängu pärast olen kasutanud tihti ka lihtsalt loetavat story´t, mis püüaks nagu olla pildi „mõte“, sõnum, miks töö maalitud on. Toonitan veelkord, et nii see ei ole, kuigi ei saa  salata, et olukordade väljamõtlemine ja lavastamine nn. jutustavate piltide jaoks on olnud suurt naudingut pakkuv, ning kahtlemata on tegu igati olulise töö komponendiga. Alljärgnevalt püüan nimetada küsimusi, millele olen pidanud oluliseks lahendusi otsida. Lloetelu on antud meenumise järjekorras, millel pole teadupärast mingit seost olulisusega:

• millest maalimine kui tehnika koosneb

• kuidas hakkama saada maalikunsti ajalooga

• kuidas vältida ahvatlusi ehk uppumist maalikunsti

• kuidas rääkida maalides kaasajast ning kõnetada kaasaegset inimest

• kuidas vältida enesepettust

• mida ma TEGELIKULT tahan

• kas  ilu vastu on rohtu

• kuidas konkreetne muutub üldiseks

Jada saaks loomulikult jätkata, aga parem ma üritan lisada loetelu vahenditest ning meetmetest, millega ma olen proovinud soovitud suunas liikuda:

• maalimist saab lahutada  algosadeks ning seejärel endale sobival moel kokku panna, enamik tükke võib seejuures vabalt üleliigseteks osutuda

• maalimiseks tuleb kasutada vaid kõige hädavajalikumat, liiga kaugele algpunktist ei maksa minna ning tuleb hakkama saada loetud komponentidega

• kindlasti vältida mitmekihilist maalitehnikat

• proovi aeg-ajalt kujutleda end publiku rolli, et näha, mida sa teed

• proovi oma töid kõrvutada ümbritseva eluga, et näha, kas neil on seost

• ära ürita pildi tähenduslikku mahtu maalilise salapäraga suurendada

• ära haju laiali, pilt peab lõppema konkreetses punktis

• harjuta end vaba mõtlemise ning loovuse surmavaenlastega nagu kord, rutiin, ühetaolisus, mehaanilisus, piiritletus, täpsus jne.

• kõige selle juures ära kaota huumorimeelt, kuigi asi on naljast kaugel

Ka seda loetelu võiks veel jätkata, aga kokkuvõtvalt on mul veendumus, et parim, mida kunstnik suudab nii endale kui teistele anda, on eeskuju, mil moel tavalisest mittemidagiütlevast algmaterjalist on võimalik midagi erilist tegemata saada väga hea tulemus. Ehk teisisõnu, lõppematu õnne valem on argipäeva ihaldusväärseks muutmises.

Kirjutatud arvata 2005. aasta paiku. Eesmärki ja võimalikku ilmumiskohta ei suuda meenutada.

Kuidas sa arvad, kas planeet Maa on küllalt sobiv paik kunstnikule elamiseks ja töötamiseks?

Hea küsimus. Meenutan, et Rapla poisid Marko ja Kaido, minu ja Marko Mäetamme alter ego`d, andsid sellele väga ühese ja selge vastuse, ehitades raketi, et maalt lahkuda, kuna see pole koht ega  midagi. Kosmoses on aga kõik teisiti ehk otseöelduna parem. Võib vaielda, kui palju ülaltoodud lugu irooniat sisaldab, kuid igatahes markeerib ta üht äärmuslikku võimalust sinu sõnastatud probleemile vastata. 

Samas huvitab mind väga ka kõige hallim ja masendavam argipäev ja elukeskkond ning kunsti võime seda käsitleda ja elamisväärsemaks teha. Ning mitte selle füüsilise parendamise kaudu, vaid eelkõige mõtlemise ehk kinnistunud tähenduste muutmise läbi. See oleks selline õnne ökoloogia suund, mis keskenduks lihtsate igapäevaste vaimsete ressursside korduvkasutusele, ning kunsti ülesanne võiks seal muuhulgas olla igavate, ebahuvitavate, mittemidagiütlevate jms. nähtuste kullaproovi väljatoomises. Neid viimaseid on aga planeet Maal piiramatus koguses ning nende surmahaare on enamiku kodanike õnnetunde üks peamiseid rikkujaid. Ühesõnaga, teel õnnele tuleks keskenduda tavalisele, mis on ammendamatu ja end taastootev ressurss, mitte  ebatavalisele, mis end ise hävitab ja mida  seetõttu kunagi piisavalt ei jagu. Ning sellise mõttekäigu valguses on meie planeet ideaalne paik elamiseks.

Vastus ühele Lembit Sarapuu kümnele küsimusele, esitatud 26.10.2004, ilmunud ajakirjas Estonian Art 2 aastal 2004.

Kui loeme tagurpidi

sõna kunst

saame kurat teab

mis

John Smith, 2003

Tunnen üha kasvavat vajadust ja isegi kohustust vähendada segadust enda ümber niipalju kui seda minu võimuses on. Eks ma olen seda üritanud kogu aeg, aga mis puutub loomingusse, siis siin on sellele vastukaaluks töötanud kunsti paratamatu ja üldiselt hinnatav omadus tekitada erinevaid tõlgendusi ning seeläbi provotseerida vaatajat samuti „loominguliselt“ mõtlema. Selline loominguline teatepulga ülevõtmine autorilt tähendab aga praktiliselt kohustust arendada uljalt ja omanäoliselt edasi kõiki vihjeid ja märke, mis selleks vähegi võimalust tunduvad andvat. Tõepoolest, enamik kunstist on oma olemuselt juba paratamatult sümboolne ning seetõttu vajabki tõlkimist, aga ma eelistaksin sel juhul nii autori ehk kodeerija kui ka vaataja rollis ehk dekodeerijana võimalikult lihtsaid ja loogilisi seoseid. On see võimalik? Püüdkem üheskoos sinnapoole, ning uskuge, see ei ole sugugi igavam kui senine piirideta mäng.

Ning kui eelneva üleskutse valguses vaadata minu töid, kus ma lasen püssi või paistan läbi erinevate teleekraanide, mõlemal juhul mängupartneriteks mu enda loodud veidrad ümarpäised lihtmehed, siis mis see kõik võiks tähendada? Ei midagi enamat kui seda, et kunstnik mängib endaga nagu suur laps. Ja mängus saab ta kätte võtta püssi, milleks elus võimalust harva, kuigi mingi ürgne soov seda nõuab. Ning tulistada seda oma alter ego suunas, milline tore psühhoanalüütiline provokatsioon vaataja suunas! Vihjaks nagu autori sisemistele konfliktidele, aga stopp... Kellel neid poleks. Ärge murdke lahtisest uksest sisse, jäägem võimaluse juurde, et piisavalt osav maalija võib endale lõuendil lubada väikesi väljamõeldud reise koos väljamõeldud tegelaste ning olukordadega.  Oli lihtne soov järgi proovida, mis tunne oleks šefilt püssi lasta ja väike mehike truu sõbrana nõustus märklauaks olemisega. Kõik ju niikuinii mängult.Head vaatamist ja pidage veelkord meeles: kõik oluline on juba pildil, ning mida seal ei ole, see ka asjasse ei puutu.

2000 algus. Võimalik et kaastekst näitusele „Basic“ Rottermanni soolalaos 2001. aastal.

Näituse põhiidee on lihtne – otsin vastust küsimusele, milline peaks välja nägema maalitud pilt siin ja praegu ehk siis Eestis aastal 2001.

Lause 2001. aasta tööplaanist, kirjutatud 11.10.2000. Viidatud näitus oli „Basic“, mis toimus EKM Rottermanni soolalao näitusesaalis.

Olen tundnud, et ei olegi võimalik keskenduda ainult ühele lahendusele, sest teatud tasemest alates hakkab see üks tähendama ka oma vastandit. Ja see hoiab tegelikult tunnetusliku kandepinna alati küllaltki laia. Abstraktsionist tegeleb kaudselt figuuriga, ekspressionist suhtleb läbi eituse (?) geomeetria ning tühjade pindadega jne. Aga see selleks...

...läbisin kümne aasta jooksul oma arengus nii mittekujutamise kui kujutamise ja laias laastus arvan omavat teadvustunud kogemust põhilistest valikutest, millega maalija kokku puutub. Kontrollin oma tõekspidamiste usutavust pideva näitusetegevuse kaudu ja ainult tänu sellele olengi söandanud siiani õppejõuks olla, kuigi tihti raske südamega. Valdan halvasti kunstiteooriat, ei mäleta hästi teiste mõtteid ja toetun seetõttu eelkõige isiklikule kogemusele, mis annab tulemuseks segu siirusest koos teatava naiivsusega.

Lõigud motivatsioonikirjast kandideerides maaliosakonna dotsendiks 2002. aastal.

Soov kopeerida, olla äravahetamiseni nagu keegi teine, tekkis ammu ning oli loogiliseks jätkuks minu katsetele olla originaaalne. Mõlemad tinglikud äärmused teenivad enesetunnetuse eesmärki, minu soovi eristada end ümbritsevast. Äärmuste kompamine annab teada mänguruumi ulatuse ja absoluutsete, puhaste lahenduste puudumise. Mulle oli oluline seda lisaks eelnevale ka tegelikkuses tajuda.

Lõik kaaskirjast teosele „Nimeta“, mis sisaldas nii Eduard Ole maali „Laud“ 1923. aastast kui minu maalitud koopiat samast teosest eksponeerituna kõrvuti.

EKM näitusel „Natüürmort/Kõnelevad asjad“ aastal 1996.

Tänaseks päevaks on kõik värvimängud maalikunstis muutunud usutavaks ning oodatuks ja seetõttu ma kahtlen maali abstraktse pooluse võimes väljendada eksistentsi paradoksaalsust. Kunsti sildi all värvidega ümber käia on igati loogiline tegevus, kuna see on maalikunsti monopol, ning seda reserveeritud ruumi ei ulatu keegi teine oluliselt mõjutama.

Seevastu maali positsioon jutustajana on alalises muutumises ning tänu sellele ammendumatu reserv, millest leida materjali uute ambivalentsete pildisüsteemide loomiseks. Televisioon, kino, arvutid jne. toodavad ise muutudes tausta, millele projitseeruvad primitiivsete maalivahenditega loodud illusioonid, ning selles võrdluses ma usun maalimise kui meetodi paindlikusse ja püsivasse aktuaalsusesse.

23.10.1997

 Teadvustan loomist kui enese defineerimist läbi valitud vahendite. Nii saavutatud tulemus peaks ideaalis olema isiksuse mudel, kus objekti eri osade omavaheliste suhete tulemusena tekib minus olevaga analoogne pingeväli. Kombineeritavate algelementide ritta kuuluvad nii materjal ja tehnilised võtted kui ka abstraktsed mõisted, millel puudub nähtav vaste, kuid mis hakkavad mängu käigus kujundama materiaalse poole konkreetseid omadusi.

Räägin järjekindlalt objektidest, mitte maalidest, sest kuigi selle näituse tööd võib paigutada viimase mõiste alla, on siin minu eilse ja tänase päeva valik, mis ei tarvitse kehtida tulevikus, ning seega arvan, et loomingu üldpõhimõtteid sõnastades tuleb olla mõistetes avaram. Samal põhjusel kasutasin ka sõna „loomine“ maalimise asemel. Kuigi esimene kõlab pretensioonikalt, oleks teine veelgi halvem oma liig kitsa tähenduse tõttu.

Alljärgnevalt veel paarist olulisemast küsimusest. Tegijana olen püüdnud selgitada oma suhet sellise nähtusega nagu maalitud pilt. Ühest küljest küll kohmakas ja ajalik tehnika, teisalt pretensioonikus ja auväärsuse oreool, mille tagatiseks sajandeid maalikunsti ajalugu. Tihedalt läbimängitud võimalustega, paljuski absurdne, kuid samadel põhjustel ka intrigeeriv. Selgitan oma motiive antud küsimuses nii: kui ma maalin, siis esiteks tekitan primitiivsete vahenditega puuduliku, kuid inimese meeltele piisava illusiooni, ja teiseks maalin ma maalimist, s.t. tsiteerin sellist võimalust kunstis. Võib küsida, kui vajalik on sellise lähtekoha määramine. Arvan, et kogu maailm ja koos temaga ka selline hajuv nähtus kui kunst, on niivõrd küllastunud eri tähendusvarjunditest, et on lausa eluohtlik asuda midagi tegema, andmata enesele ligilähedaseltki aru, mis see on. Selleks, et saada mängust täit naudingut, tahan säilitada teatava arusaamise oma tegevusest.

Lõpetuseks uudsusest ehk originaalsusest, mida olen alati oma südameasjaks pidanud. Väidan kompromissitult, et kunstis peab püüdma ajada oma rida, kasvõi juba seepärast, et see on raskeim võimalus ja seetõttu ka huvitavaim, kuid igal juhul teostatav. Tänu avangardile on võimalused piiramatud ja jätkub materjali isikupäraseks selektsiooniks ning süstematiseerimiseks. Vähemalt mina usun seda.

1994, saatetekst isiknäitusele LUUM galeriis.

Mind on alati piinanud materjali ajalikkuse probleem, aine alluvus entroopia seadustele. Oleksin soovinud fikseerida igaveseks ennast mingil ajahetkel, viia valitud materjal võimalikult idaalilähedasse seisu ja ta sellisena säilitada. Olen oma võimetust (alul alateadlikult) väga valuliselt üle elanud.

1993, lõik projektist Sorosi Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse esimesele aastanäitusele „Aine-aineta“.