Vabadus 2018

2016 aastal kutsuti mind kunstnikuks, et kujundada Vabamu, endise nimega Okupatsioonide muuseum, uue püsiekspositsiooni maapealne korrus, tööpealkirjaga “Vabadus”. Väljakutse oli uus ja huvitav, natuke nagu näituse tegemine aga samas ikkagi ka mitte päris, seltskond oli paljulubav (tegelikult paremgi veel) ja vabaduse peale polnud ma varem sellises kontekstis tegelikult väga palju mõelnud. Nüüd siis tegin seda kaks aastat jutti, ning tuli välja, et vabadus on üks neist suurtest ja lihtsatest asjadest, mis esmalt tunduvad väga selged ja arusaadavad aga mida rohkem mõtled ja süvened, seda segasemaks kõik läheb. Lõpuks jõudsin veendumusele, et vabaduse põhiline “lahinguväli” on ikkagi inimese enda sees, algab ja lõpeb seal, ning lisaks on teda sel sisemise vabaduse teel esmapilgul nagu segamas, kuid tegelikult hoopis aitamas palju objektiivseid suunajaid, nii et mõneti on see kõik siiski pigem lihtne.


Enesekeskse teen-kõik-ise tüübina nautisin olukorda, kus absoluutne enamus ideest sai teostatud teiste meistrite kätega. Ma pole suurem asi tiimis töötaja ega teiste koordineerija kuid aeg-ajalt on sellised kogemused väga kasulikud ja värskendavad.