Kaido Ole / Tõnis Saadoja
11. oktoober–22. detsember 2021
Tõnis Saadoja (snd 1980) on maalikunstnik ja Eesti Kunstiakadeemia õppejõud.
KAIDO OLE: Tere, Tõnis! Hea vestlus sobiva vestluskaaslasega on üks parimaid asju elus, mida soovida. Kunstiga saab ka paljutki öelda, aga tihti on see tee palju aeganõudvam, ebamäärasem ja kunstlikum, kuid õnnestunud vestluses võib oluline leida ideaalilähedase sõnastuse kiiremini ja ka loomulikumalt.
TÕNIS SAADOJA: Tere, Kaido! Rõõm on kahepoolne.
Sinu sõnalembus on laialt teada. Kes sinuga esimest korda kohtuvad, ei jõua ära imestada, kui palju üks inimene rääkida jõuab. Need, kes sind pikemalt tunnevad, peavad tunnistama, et sa räägid jätkuvalt palju ning jõuad ka nüanssideni, mida enamik meist ei paljastaks. Sinu narratiivilembus ja nüansitaju on nähtavad ka maalides, aga sõnadega jõuad sa neile kirjudele piltidele veel mitu ringi peale teha. Kas ja kui tõsiselt oled sa end kujutlenud hoopis kirjanikuna?
KAIDO OLE: Oleks loogiline, eks? Et kui oled sõnadega sina peal siis kirjutad vabalt ka raamatuid, samuti nagu maalija eelduseks on eriline värvivaist? Lühike vastus oleks, et minust kindlasti ei saa kirjanikku. Sa puudutasid ka väga huvitavat küsimusteringi, mille tööpealkiri võiks olla, et mis ikkagi on millegi loogilised või peamised eeldused. Neid jagub igale elualale ja neist vist suuresti ka lähtutakse, vähemalt esialgu, kui omi samme planeeritakse. Kuigi naudin väga maalimist ja olen seal ka mingeid tulemusi näidanud, olen värvidega endiselt üsna koba ja ebakindel. Nii koloristina, kuid samamoodi ma väga ei naudi ja seetõttu ka ei oska värvide kui füüsilise massiga mässata ja mökerdada. Vähemalt mitte „maaliliselt”. Õpinguajal anti seda mulle ka mõista ja saan tollase kriitika loogikast täiesti aru. Ega ajaga pole ka väga midagi muud muutunud kui vaid see, et iga puuduse saab õige mõtlemisega muuta kui mitte trumbiks, siis vähemalt normaalseks tööriistaks. Seda ma suutsingi, kui ühel hetkel enam ei põdenud oma viletsa värvivaistu pärast ega võrrelnud seda valede eeskujudega st minust täiesti erinevate natuuridega.
Kuigi mulle meeldib teatud oludes tõesti palju rääkida ja samamoodi on mu meilid enamasti maotult pikad, siis kirjandus ja raamatud on minu jaoks midagi täiesti muud. Siin tulevadki mängu pisiasjad, mis pole vist üldsegi pisiasjad, vaid need tegelikud eeldused.
Rääkimiseks ja ka kirjutamiseks on mul vaja dialoogipartnerit, muidu „hajun” üsna varsti ära ja kaotan järje. Kirjandus aga, ükskõik kui paljude tegelastega ja dialoogirikas, on autori jaoks ikkagi monoloog, sest tema seisab ainuisikuliselt kogu selle lavastuse taga. Ma võiksin kihlveo peale kirjutada ehk ühe talutava novelli, aga ka sel juhul oleks see üks väga lühike novell, ei enamat. Või siis Ilfina peaksin otsima omale dialoogikaaslaseks Petrovi. Juba teadmine, et minu vastas on keegi teine, kes ühel hetkel võtab n-ö jutujärje üle, aitab mind väga.
Teine oluline nüanss on see, et ma ei naudi üldse meediumeid, kus tuleb arvestada ajalise dimensiooniga ehk et asjal peab olema algus, keskpaik ja lõpp. Mul kipub kõik tulema pähe peaaegu korraga, niimoodi on see ka usutav, aga kui pean ta esitama mingis järjekorras, mis on näiteks teksti puhul paratamatu, siis on see mulle paras väljakutse, et mitte öelda piin. Pole vist vaja öeldagi, et piltide-maalide puhul seda probleemi ei eksisteeri. Ükskõik, mis järjekorras sa pilti ka ei maali ja milliseid dominante seal ei kasuta, jõuab maal vaatajale pärale ikkagi põhimõtteliselt korraga ja see on minu jaoks ideaalne.
Vist ainus oluline ühisosa, mis sobib mulle ideaalselt kunstis ja sobiks ka kirjanduses, on võimalus teha seda algusest lõpuni üksinda.
Aga sa ise? Mul on tunne, et ka sind ei saanud maalimise juurde tuua need kõige tüüpilisemad eeldused? Või isegi kui tõid, siis ainukordse kunstniku tegid sinust ikkagi pigem need ebatüüpilised omadused? Sa oled korralik ja täpne mees, oskad ja tahad omi tegemisi planeerida, kaasa arvatud kunsti tegemist, ja see kõik ei kõla üldse kunstniku moodi.
TÕNIS SAADOJA: Ma näen sinu paljusõnalisuse taga ikka soovi artikuleerida, reaalajas toimuvat mõtestada. Dialoogivajadus on huvitav, sest samal ajal rõhutad kunsti ja kirjutamise eelisena üksi töötamise võimalust. Jutustajana ei tunne sa huvi jutustamise ülesehituse vastu, vaid eelistad tasapinda, kus kõik on korraga nähtav. Mulle tundub üha enam, et inimest ongi kõige parem kirjeldada temas peituvate vastuolude kaudu. See näitaks justkui olulised valupunktid kätte.
Kui ma enda peale mõtlen, siis ega ma oma valikuid kunsti juurde liikuda ei hakanudki enne sõnastama, kuni tekkisid esimesed kahtlused. Probleemsed kohad on need, mis otsustavad. Just äsja, kui olin üht maali lõpetamas, mõtlesin, mis see maalimine siis minu jaoks on. Reaalselt lõuendi ees tööd tehes koondub küsimuse teravik kitsalt pintslile, mida ma käes hoian ja mille abil värvimassi korrastan. See on väga tuttav moment. Alati samavõrra ärev ja pingeline, muidugi ka mõnus. Töö käigus saan ma mingil etapil aru, et natuke vasakule või paremale on erinev tulemus. Seda ei olegi võimalik seletada, aga nendest millimeetritest, nendest viimistluse nüanssidest sõltub tegelikult kõik. Ja kui ma sellest aspektist maalimist vaatan, siis, jah, ta on mulle alati meeldinud ja rahuldust pakkunud, aga paraku on pidevalt mingid laiemad, viimistlusele eelnevad kontekstid, mis seda mänguhoogu pidurdavad. Sunnivad kõhklema, esitavad laiemaid küsimusi, mistõttu suur osa aega ja energiat kulub nende eelduste loomisele, et saaks lõpuks tegeleda viimistluse, detailiga.
Minu suurim probleem maalimisega on olnud, et ma ei suuda lihtsalt maalida, mul peab alati mingi põhjus olema. Arvan, et see on eelduste koha pealt see kõige keerulisem koht. Seda enam, et olen ju maalimisele nii lähedal. Maalida võiks ju iga päev, lakkamatult, aga ometi sünnivad pildid võrdlemisi aeglaselt ja harva.
Mis puutub valikutesse, siis esimest korda valida polegi ehk nii raske, aga oma valikute juurde jäämine on teine asi. Sa oled mitu aastakümmet maalinud, ilmselt oled sa mitu korda ka teadlikult otsustanud jätkata, sest kõigil tuleb vahele kõhklusi ja katkestusi. Oskad sa eristada oma tänast meelekindlust varasemast? Kas sinu hirmud ja kõhklused on ka aastate jooksul kuidagi muutunud?
KAIDO OLE: See, et me üldse nimetame paljusid asju vastuolulisteks, tuleb meiega võib olla kaasa „targaks saamise” algusest, kui kogemus on veel napp ja tundub, et saamegi selle maja ehitada üsna ühesuurustest ja omavahel ideaalselt sobivatest kividest. Aastate kuludes kaob taoline järg minu arvates paratamatult kas käest või siis tuleb paljude kogemuste ja vaatepiltide ees silmad lihtsalt sulgeda, sest need ei sobi selle alustatud ehitusega enam hästi kokku.
Rääkides vastuoludest pean enda puhul paratamatult rääkima ka vananemisest. Mulle väga meeldib vananeda, vähemalt siiani, ja üks huvitavaid muutumisi, mis kuidagi iseenesest on toimunud, on see, et ma arvan mõistvat üha rohkemat koos paratamatute vastuolude ja paradoksidega. See on veider kompott, juhitud pigem üsna seletamatust ja vaikselt edenenud tundest kusagil hinges, kui et välja kasvanud ratsionaalsest analüüsist. Mõistmine ei tähenda, et mulle kõik nähtu või kogetu meeldiks, aga kui saan seda rahulikult vaadelda ja selle üle juurelda, siis nüüd suudan üha sagedamini vähemalt nõusolevalt mühatada – et imelik küll, aga ilmselt saab siis ikkagi ka niimoodi elada ja olla. Või siis ütleme nii, et isegi kui paljud asjad ei meeldi, siis nüüd ma pigem näen, et see muudab elu kuidagi huvitavamaks ja rikkamaks. Minu elu. Rohkem hooman kui mõistan, kuidas need erinevused sobivad veidral moel kokku ja iga loogika sees on järgmine loogika, välimisest suurem.
Sama on endaga, aastad tekitavad juurde ka sisemisi vastuolusid, sest aja kulgedes saan iseendaga üha rohkem tuttavaks ja avastan uusi nüansse. See kokku on ka paras segapuder, kuid ka siin pakub mingit masohhistlikku naudingut, et oled selline, nagu oled. Muidugi üritan mõndagi muuta ja vihastan enesevalitsuse kaotuseni selle peale, mis mulle meeltmööda pole nii endas kui maailmas, aga ka see vastuolu on osa sellest kummastavast vanusega tekkinud kaleidoskoobist.
Julgen mäletada, et nooremana oli maailm ikka palju lihtsam ja seeläbi sai mõnikord olla ka lollilt efektiivne, tehes midagi uhkelt ära tänu äärmisele lihtsustamisele. Sinuga taheti malet mängida, aga sina olid täiesti kindel, et see on „nipsukas” ja lasid minutiga laua tühjaks, tõstes võidurõõmsalt käed taeva poole. Kuna see oli tehtud täies usus ja veendumuses, siis ei jäänud ka rahvusvahelisel malesuurmeistril muud üle, kui teisel pool lauda seda tunnustada. Sest mis sa sellise tüübiga ikka teed, kes nii puhtalt, ja veel triumfeerides, lati alt läbi jookseb.
Sa ütlesid, et sulle on vaja maalimiseks põhjust ja mina olen raudselt samasugune, ei maali kunagi lihtsalt niisama.
Alustasin just uut maali, aga mitte päris uut, vaid jätkasin üht viimastest seeriatest, sest juba siis, kui esimesest kuuest maalist näituse vormistasin, oli mitu uut mõtet samasse ritta juurde tekkinud ja tundus raiskamisena lasta headel ideedel lihtsalt teostamata jääda. Ühesõnaga, alustasin siis seda maali, idee oli igati apetiitne, ning kui olin selle kõik ka lõuendile joonistanud, tekkis tunne, et sellest võib tulla kohe päris hea maal. Ja siis, kui oli vaja hakata seda värvidega teostama, tõdesin äkki, et oi kuidas ma ei viitsi. See on suhteliselt suur lõuend, kuhu on planeeritud üksjagu detaile, nii et oma uues tehnikas – esimene kiht akrüüliga ja siis suurem osa õliga üle, ehk sama pilt praktiliselt kaks korda maalida – jätkuks sinna pingelist tööd vähemalt paariks-kolmeks nädalaks iga jumala päev. Ja vaat just seda mustemat tööd, millest võib olla ei jäägi midagi otseselt näha, ehk esimest kihti akrüüliga, seda ei viitsinud kohe üldse alustada. Kui saaks kohe lõppu hüpata ja teha ainult seda, mis tõesti kindlasti viimasena näha jääb, seda teeks küll rõõmuga, aga see algus, see tühja lõuendi täitma hakkamine, oi kuidas ma ei taha seda teha. Nüüd olen seda neli päeva ikkagi teinud ja hakkab juba vedama, aga sellist laiskust ei tohiks tegelikult ju olla?
Või siis tõesti, tuleks võtta ette ainult täiesti uusi ideid, kus risk on maksimaalne ja hoiab pinget üleval isegi alusmaali tehes. Sest sellel maalil on juba kuus sugulast ees ja laias laastus ma ju tean, millega tegemist ning et põhimõtteliselt see idee töötab. Aga teisalt on nõme jätta ripakile väga häid ideid lihtsalt seetõttu, et (esimesele) näitusele üle kuue ei mahtunud. See oleks nagu halvasti koristatud kartulipõld, kus näed küll ilusaid suuri mugulaid veel vedelemas, aga juba lähed mujale, sest nüüd tundub hoopis seatapp põnev väljakutse.
Põhjus maalimiseks siin ju oli ja veel milline, sest ees terendas ka ilmne õnnestumine. Aga otsustav katkestus võib juhtuda väga ootamatus kohas. Sa ei maali, sest pole ideed. Sa ei maali, sest sul pole enam tahtmist. Sul on idee ja isegi tahtmine, aga sa ei viitsi teha musta tööd – ja ka passid! Ehk see oli lihtsalt halb päev, sest sellised asjad on ka olemas ja väga mõjukad kusjuures. Halval päeval ei õnnestu miski, isegi pintsli võtan valepidi pihku, ja teinekord ei õnnestu siis ka maalimist alustada, sest päev on vale ja lihtsalt ei ole tuju teha midagi nii igavat nagu alusmaal.
Aga sellist fundamentaalset kriisi, kas üldse kunstnikuna jätkata, pole mul kunagi olnud. Algajana oli see kaalukauss mul tublisti professionaalsete arvajate poole kaldu – kas nemad tunnustavad ja tunnistavad mind kunstnikuna. Kui ei oleks tunnistanud, siis arvatavasti ma poleks jätkanud, aga eks see on oletus, nagu kõik, mis tegelikkuses pole juhtunud. Mu enesekindlus polnud tollal kindlasti suur ja kui ühel pool oleks olnud ainult minu emotsioon, et mulle meeldib kunsti teha, ja teisel pool tunnustatud spetsialistide vilekoor või ka totaalne vaikus, siis ma kahtlen, et oleksin üksinda, pintsel peos, edasi sammunud.
Ma tõesti usun, et igal meist on mingi enda jaoks õigeim rada, mis tuleb läbida koos kõigi kontrollpunktidega, nagu orienteerumises, ning alati pole tehtud töö väärtus mitte tema unikaalses ja absoluutses kvaliteedis, vaid selles, et üksnes läbi nende tööde ja läbi selle kontrollpunkti pääsed sa tegema järgmisi töid. Kui jätad ühe lõigu mingi nipiga vahele, lõikad kuidagi, siis lähed üldse valesti ja võid õige järje sootuks kaotada.
Kui ütled, et sulle meeldiks maalida iga päev ja lakkamatult, siis näiteks minu jaoks on lollikindel maalirõõm garanteeritud suurte ühtlaste pindade katmisel ehk olukorras, kus tavamõistes on seost maalimisega kõige vähem. Naudingut pakuvad muidugi ka keerukamad olukorrad, aga tõesti, selline õige tooniga suurte pindade pintseldamine on täielik kaif. Minimalistlik rituaal ühe tooni ja pintsliga. Algul natuke loomingulisi otsinguid selle õige tooni segamisel, ja kui see käes ja esimesed ruutdetsimeetrid valiku õigsust kinnitanud, siis edasi on puhas zen – pintsel liigub ja õiget maalipinda tekib üha juurde. Päris hea zen oli ka pallpeade tegemine, kus pooside otsimine ja paika timmimine oli alati natuke erinev loominguline väljakutse, sõltuvalt pildile planeeritud loost, aga „värvimine” oli juba üsna kindel ja järele proovitud asi. Ja muidugi kõlarid, mille kandev idee ju oligi järele proovitud väga hea idee pidev kordamine ehk selle mõnunupu uuesti ja uuesti vajutamine teades, et kordus mitte ei tühista seda head ideed, nagu kunstis enamasti sellisel juhul on, vaid hoopis kasvatab seda.
Üks asi veel. See on küsimus, aga ma ei oska seda lihtlausega esitada. Mind huvitab viimasel ajal kunsti tegemise juures, aga ka kultuuri juures laiemalt, väärtus, mida ma ei oska hetkel nimetada ühegi teise sõnaga peale „loomulikkuse”. See ei ole päris uussiirus, mille buum mõni aeg tagasi oli, vaid midagi veidi teistsugust. Mulle on hakanud tunduma, et kui näiteks kunsti teha profilt ja võtta seda teatud erialana, siis ongi see liiga palju amet ja sa lihtsalt täidad üht lõiku ühiskondlikus tööjaotuses. Tegelikult on kunsti ja kultuuri potentsiaal palju suurem ja see parim osa juhtubki alles siis, kui teadvustatud professionaalsus õnnestub taas ära kaotada ja kunst on sinu jaoks lihtsalt midagi väga loomulikku ja igapäevast. Mingi väga tavaline, aga samas universaalne ühenduslüli, selline superliides ilmaelu eri osi ühendama ja sildama. Et sa samastud sellega ja see praktiliselt lahustub ära. See ei tähenda, et selle tulemusel tehtu peaks kuidagi väga tavaline olema, ei sugugi, võib väga hulle asju teha, aga mitte asjana iseeneses, vaid juhul, kui sa oledki selline hull hetkel. Teed küll kunsti, aga mõtled hoopis midagi muud – siis see, millest mõtled, ongi kohe seal sees ja tõenäoliselt veel midagi pealekauba. Ma peaaegu enam ei käi näitustel, see pakub erilist kaifi, mitte käia näitustel kunsti vaatamas, sest mulle tundub, et enamasti aetakse seal ikka sellist proffi kunstiasja, mis iganes parasjagu kunstis päevakorral on.
Tunnen, et kunst on mulle juba niivõrd hea sõber, et ma ei pea temaga enam kuidagi ekstra tegelema, vaid võin lihtsalt temaga koos olla – ükskõik, mis meil parasjagu pähe ei tule. Kas sa saad umbeski aru, kuhu ma sihin?
TÕNIS SAADOJA: Ma pean endale aeg-ajalt meelde tuletama, et tegelikult peaks keskenduma ainult kõige olulisemale ja selle kõrval veel millelegi, mis pakub vaheldust või võrdlusmomenti. Aga endiselt toimub liiga palju. Toimub korraga, läbisegi ja ootamatult. Juba väga ammu pole igav olnud. Võiks isegi öelda, et igatsen igavust kui seisundit. Mäletan, kui tüütu see võib olla, aga minu jaoks on ka loomingu võti olnud pigem korduses. Pigem lihtsuses kui keerukuses. Õige vastus vaatab pigem vastu tühjalt laualt, mitte rikkalikult kaetult. Sisimas olen sinnapoole kaldu, et kunstielamuse saan pigem mõistmise kui esitatud küsimuse kaudu. On levinud mõte, et kunst peab esitama küsimusi ja provotseerima. Ma mõistan, et kunsti vereringe seisukohalt on see eluliselt vajalik, aga ütleme siis nii, et mulle on olulisem südamesse tagasi voolav veri, mitte sealt välja minev. Äratundmised, kordused, ühe ja sama tagasitulek.
See, kuidas mu ideed tekivad, on pigem segane protsess. Harva mäletan esimest impulssi, aga igast mõttekäigust kindlasti tööd ei saa. Vist ainult nendest saabki, mida ma maalima viitsin hakata, ja selles etapis on veel üks sõel vahel. Olen katsunud alati iga uue peatüki algul ka mingit tehnilist muudatust või katsetust rakendada ning kui uus mõte ka katsetamise huviga sobib, siis läheb asi töösse. Lõdvestumise moment, mida sa hoolimatuseks nimetad, on arusaadav. Ma arvan, et see on üks instrument, mida peab kasutama õiges kohas. Kogu loomingulist protsessi mõtisklusest kuni maali viimistluseni mina hoolimatuse või lõdvestuse pealt küll teha ei suuda. Korraks peab ikka selg märjaks minema. Minu puhul toimib pigem see muster, et igale heale sooritusele eelneb mingi viga või eksitus, mis teeb tähelepanelikuks ja rikub omajagu tuju. Ja kui ma end pärast seda kokku suudan võtta, siis on tulemus kirjas. See on minu loomulikkus, sest see on juba mõnda aega kestnud.
Kui sinu pikk arutlus kuidagi kokku võtta, siis äkki mindfulness mõiste abil, mis on eneseteadlike inimeste vaimse tervise katusmõiste. See, et oled võimalikult paljudes aspektides oma tunnetest teadlik. Mulle tundub, et sa oled alati oma enesetunnet, seisundit ja rolli väga täpselt sõnastanud, mistõttu tekitab see vahel ka arvestatava alaväärsustunde, et pagan, miks mina endast nii detailset ülevaadet ei oma.
Vaimse tervise aspekt tundub ka ühiskondlikus plaanis üha põletavam teema. Me elame põhimõtteliselt (kodu)sõda meenutavas olukorras, kus pandeemia kaudsed mõjud on inimesed eri gruppidesse jaotanud ja erinevate järeldusteni viinud. Tundub, et kõik läheb veel hullemaks, skisofreenilisemaks. Selle vestluse toimumise ajal on taas kehtestatud eriolukord meditsiinisektoris ja varsti ilmselt kogu riigis. Sa oled alati peljanud sõda ja muid kataklüsme, kus valitsev kord võidakse ümber hinnata.
Sul on 2011. aastast kaks hiiglaslikku maali, „Suur sotsiaalne vaikelu I” ja „Suur sotsiaalne vaikelu II”, kus üleval kastis on üks ning alumises kastis kõik ülejäänud pintslitõmbed, kes kõik ühel rattal balansseerivad. Toona oli see justkui karikatuur edukale (või lihtsalt üksikule), kelle jaoks teised on tööle rakendatud. Kas ja kuidas on see maal ümberjutustatav tänastes oludes, kus koroonaviirus on ka osake maailmavaatest? Ma mäletan, et pandeemia esimese laine ajal kirjutasid sa mulle umbes kolmandal nädalal, et sul on juba kõrini. Täna, poolteist aastat hiljem, oled ilmselt jõudnud ühe ja teisega harjuda. Kas sinu vaade ühiskonna ülesehitusele on kuidagi muutunud?
Mulle on see arvestatav pettumus, kui mõtlema jään ja mõistan, et enamiku probleemide jaoks mul lahendused puuduvad. Mingit osa sellest tõdemusest on võimalik ignoreerida, mingit abstraktset osa samuti, sest universumi mõõtkavas ei ole raske alla jääda, aga kõike seda, mis puudutab tänast, hetkelist, praegust, on pehmelt öeldes keerukas lahendada. Ka väljaspool kriisiolukorda tundub igapäevane tegutsemine üsna koba. Elamine tundub üldse üsna saamatu, kui teda lähedalt vaadata. Aga eks vool kannab kõik kaasa. Kunstis on ehk sellevõrra lihtsam, et olles harjunud omas žanris toimetama, aimad sa umbes ka lahenduskäike, tulemus on prognoositavast alati pisut nihkes ja suures pildis on kõik mängu osa, käib asja juurde. Mul on tunne, et peaksin elus õppima lõdvestuma ja paljuski olen ma seda ka suutnud, aga suur rahu on veel kaugel. Suvel võrkkiiges lebades tuleb see välja. Millelegi mõtlemata ajaga kaasa voolamine tundub siis kõige mõttekam asi üldse.
Mis sa arvad, milleni ajavool meid lähiajal kannab, õhk on muudatustest äikeseline?
KAIDO OLE: Tõesti, olukord on üsna s...t ja ma kahtlen, kas see kõik ikka kõlbab väetiseks parema homse tarvis või on vähemalt osalt tegu puhta mürgiga ja punkt. Kindlasti olen ma samuti pettunud, sest selliseid hoiakuid meie väikeses ühiskonnas nii massiliselt poleks ma iialgi oodanud. Eks ka varemalt on üllatavalt palju hullust saanud alguse täiesti demokraatlikul moel väga paljude inimeste soovil ja toel. Hiljem on küll kibedalt kahetsetud ja imestatud, et kuidas see küll juhtuda sai ja veel meie päevil. See viimane on üldse üks võluvormel, mis on käibel olnud läbi aastatuhandete, sest alati on tundunud, et minevikus võis loomulikult igasugu jama juhtuda, aga vaat „tänapäeval” on kõik hoopis parem ja edumeelsem, hullemad ohud tänu sellele möödas. Ja siis tehakse muidugi jälle uus käkk, tihti veel topeltsuuruses.
Kui koroona tuli, siis, imelik öelda, olin isegi meeldivalt üllatunud. Seni kartsin, et asi päädib taas pigem mingi suure sõjaga, aga nüüd tulid hoopis pisikud ja lõid senise seisu laual segi. Paljudele inimlikele võidujooksudele pandi pidurit ja uus nähtamatu vaenlane, pealegi veel üllatavalt võimekas, muutis oluliselt olukorda ja tundus, et suunas paljutki ka paremasse suunda. Aga võta näpust, looduses on ikkagi tasakaal ja koos arukusega lõi korralikult lokkama ka puhtaima prooviga rumalus ning seda määral, mida ma poleks eales uskunud, sest eks ka mina olen paratamatult seda „tänapäeva”-usku. Kui tahaksin aga näha kõige selle positiivsemat poolt, siis ütlen täiesti siiralt, et inimene on ikka müstiline olend ja kunagi ei tea, mis sinu seest tuleb või kuhu sind su üksiti võttes täiesti mõistlikud mõtted ja pürgimused võivad ühel hetkel kanda.
Tegelikult pea samavõrra n-ö tagurliku rumaluse lausrünnakuga hirmutavad mind paljude õilsate inimeste sammud, kes tahavad ennaktempos maailma parandada ja just seetõttu suruvad pedaali läbi põranda ning forsseerivad muutusi tihti üsna grotesksete võtetega. Nimetaksin seda progressiivseks rumaluseks. Selline hea-uus-ilm-juba-homme-idealistlik liikumine on ajaloos vähemalt sama paksu pahandust tekitanud kui kurjade geeniuste manipulatsioonid, nii et täna ma tõesti enam ei tea, mis suunast millised hoobid tulla võivad. Isegi see määratlus – nii-halb-et-juba-hea – ei kehti praeguste ühiskondlike prohmakate puhul kuigivõrd, ja pigem on see selline kultuuripõllu viimane õlekõrs.
Kui sa mainisid minu kümme aastat tagasi tehtud sotsiaalseid vaikelusid, siis usun endiselt, et nende kõige prohvetlikum või õigemini läbinägelikum sotsiaalne sõnum oli see hetkeline tasakaal ühel rattal, mitte niivõrd pildimaailma hierarhiline ülesehitus. Inimlike rajatiste, nii füüsiliste kui vaimsete pidev mööduvus ja põgusus, vähemalt kui mõõta seda veidigi toekama kella või kalendriga. Neil piltidel oli tõesti mõlemal üksik pintslitõmme kui tegelane, kes oli eraldi kõrgemal omas ruumis, sellal kui kari teisi pidi mahtuma tema alla lahtisesse kasti. Esmamulje ütleb, et seal üksinda suures ruumis on kindlasti mõnusam ja see üksik on see eelistatu, aga samas, üksindus on alati väljakutse ja üsna hirmutav staatus. Julgen pakkuda, et meie üks suuremaid hirme inimestena on jääda üksikuks ja ehk ka surma juures on üks hirmutavamaid külgi see, et see samm tuleb teha üksi.
Olen end tabanud üllatavalt sageli mõtlemast jumalast kui ikka ühest väga heast ideest. Ma pole olnud ja ei ole ka nüüd klassikalisel moel usklik inimene ja räägingi jumalast kui ideest, mitte kuidagi konkreetsemalt. Olen kindel, et kõik need erinevad jumalad sündisid omal ajal just n-ö kasvatuslikel eesmärkidel, et ühiskond toimima saada ja mingigi kord meie sisse ja meie üle tekitada, sest üksi ilmalikest bossidest jäi vajaka. On ju veel muid absoluutseid mõtteharjutusi, nagu näiteks lõpmatus, aga see on minu jaoks kõrvalnähuna liiga hirmutav. Jumal võib samuti olla hirmutav, aga ta on ka selline superkaaslane, kes on alati su kõrval, nii heas kui halvas, ja tänu sellele pole sa kunagi üksi. Kuna ta on tasemelt absoluutne, siis juba sellega peaks ta pärssima meie kõige lollimaid kavatsusi, sest väga targa inimese seltskond pea alati distsiplineerib.
Kahjuks ei saa jumalat lihtsalt nipsust kohale kutsuda. Usk tema olemasollu peab olema päris, muidu see ei toimi. Minu häda ongi see, et kuigi ideena mulle jumal väga meeldib, ei ole ma teda ühelgi praktilisel moel suutnud päriselt uskuma hakata. Aga ma tunnen, kuidas ta täidaks täiesti reaalse tühiku nii minu elus mulle olulistel põhjustel kui ehk ka näiteks neil, kes on järjest pettunud kõigis ministrites, presidentides ja muudes ühiskondlikes liidrites ja selles autoriteedi vaakumis proovivad iseoma tarkusega vee peal püsida. Eks see ongi minu arvates meie meistrieksam nüüd selles ateistlikus demokraatias, et tuleb issi ja emmeta hakkama saada, ilma kodu kogemata maha põletamata. Kas oleme selleks valmis? Tahaks väga loota. Kas mina olen selleks valmis? Tahaksin samuti väga loota.
Kuidas sinul autoriteetide ja üksindusega on, kumba kardad ja kummast puudust tunned?
TÕNIS SAADOJA: Minu vanaisa jõudis oma mõtisklustega sinna, et jumal on armastus. See on ainus, mis tagab igavese elu. Seega tema pidas seda samuti ideeks, pigem isegi siis tundeks. Mina ei ole oma mõtisklustega kuigi kaugele jõudnud ning mul isiklikult ei ole midagi originaalset jumala olemuse kohta välja pakkuda. Ma olen kuulnud usklike ülimat väidet, et jumal on kõikvõimas ja seda ei pea küsimuse alla seadma. Mulle kangastub selline kindlameelsus jõudmisena mingi tasapinnani, millega kohakuti sattudes enam küsimusi ei küsita ning kuhu vastuvaidlematult sulandutakse. Seda tasapinda ei hakata nügima ega sellesse lohke või kumerusi tekitama. Sellesse tasapinda sulandumine eeldab aga absoluutset ja jäägitud uskumist, kujundlikult iseenda täielikku siledust. Ja ilma täieliku andumuseta pole jumala kõikvõimsal rollil ka mõtet. Jumal peabki olema oma suuruses kättesaamatu, väljaspool meie kujutlusi, sest muidu püüaks mõni ta kinni ja see kindlasti vähendaks tema autoriteeti. Ma arvan, et kuna sellise mõõtkava igatsus on inimese psüühikas olemas, siis on loomulik, et seda igatsust ka püütakse täita.
Ma vahel mõtlen, et loodusel on kõigest ükskõik, et looduse roll on lihtsalt elus püsida. Arvan, et meil inimestena ei pea ka olema tingimata suuremat ülesannet kui lihtsalt elada, kasvada. Nagu puu metsas. Iseenesest kaasneb sellega kõik muu. See on see tasapind, millega mina olen võimeline end parimatel hetkedel samastama. Kui püüan mõelda, et mis on jumala roll, siis on selleks ikkagi toetav funktsioon. Pakkuda tuge, nagu ka sina mainisid. Arvan, et selle kaudu saan ka mina temast aru – see on idee, mille najal me end ise paremini tunneme. Kuid religiooni lepitav alge on lisaks iseendaga toime tulemisele suunatud ka ühiskonna, st kõigi teistega toime tulemisele. Minu jaoks on kristliku jumalasõna keerukus just seal. Olen võimeline iseend puuna ette kujutama, aga ümbritsevate puude aktsepteerimine ja soov kasvada kuskil mujal metsas või sootuks üksi lagedamas kohas on see, mis rahulolematust tekitab. Kui sellega ühele poole saab, siis on ilmselt rahu majas.
Abstraktset maali on tihti vaadeldud kui võimalust olla kohakuti suurte eksistentsiaalsete teemadega ning abstraktne maal kogub enda juurde ka eepilisi sõnastusi, teisalt ka etteheited formaalsuse, dekoratiivsuse ja laialivalguvuse osas. Kui ma ei eksi, siis on Olav Maran sõnastanud umbes sellise mõtte, et oma alandlikkuses looja ees piisab talle nähtava maailma korrastamisest ja jäljendamisest, sest juba selles sisaldub jumala idee. Maran liikus ajalooliselt konventsionaalsema kujutamise juurde just oma kaasajale tunnuslike abstraktsete katsetuste juurest. Võimalik, et see ajanihe oli tema puhul isegi määravam, et jõuda arvestatavasse kaugusesse reaalajast. Ka sina alustasid oma kunstnikuteed abstraktse maalijana ja liikusid siis realistlikuma kujutamise suunas, kuigi hoopis teistel alustel kui Maran. Vanema maalilaadi jäljendamise või kordamise osas sul sentiment puudub, aga ma nägin su ateljees viimati ka uusi abstraktseid maale, mõneti üsna sarnaseid kui need, millega alustasid. Samas oled vahepeal jutustaja ja realistliku kujutajana väga palju mitte-abstraktseid maale maalinud ning püüdnud kaasajaga ikka väga kohakuti seista, teadvustada tänast päeva nii, nagu ta paistab.
Enda kogemusest tean, et täielikku abstraktsusesse liikumine on sarnane räägitud tasapinna läbimise motiiviga. Mul on kujutamisest justkui kahju loobuda, selged vastuolud ei lase seda teha. Olen teinud mõned abstraktsed maalid, aga need on esiteks väga minimalistlikud ning teiseks mõeldud kujutavate maalidega komplektis olema – tasakaaluks, vahelduseks, laienduseks. Idee puhtast abstraktsest maalist on mulle huvitav, aga tean, et iseseisval kujul peaks ma selle ideega veel töötama. Isegi seda hetke pean veel ootama, et seista lõuendi ees veendumusega, et siit nüüd algab ja hiljem ka valmib tervenisti abstraktne maal, mis ei kujuta lihtsalt tasapinda. Arvan, et mul on vaja selleks mingit uut seisundit.
Ava, palun, vormide jäljendamise ja abstraktse idee vahekorda oma loomingus!
KAIDO OLE: Üks on see, mida ma olen enne või tegemise ajal mõelnud, õigemini osanud mõelda, ja teine see, mis on pärast ajapikku ilmnenud. Mulle endale tundub, et suurima tähenduspotentsiaaliga visuaalid on pigem alguse saanud argiste ja lihtsate otsuste tulemusena, ning see võimekam sisu on ilmnenud alles hiljem. Esmalt on olnud soov midagi teha või teha teisiti kui seni, mingi väga lihtne vormianalüüs, et kuhu ja kuidas võiks liikuda, väga tavalised argumendid ja ajendid ning inimlikud soovid ja sümpaatiad, millele olen järjest vastanud sel kõige tavalisemal meeldib-ei-meeldi-meetodil. Selliselt kokku pandud uut stardikomplekti olen hinnanud eelkõige kõhutundega, et kas on SEE või mitte. Eks too SEE muidugi tähistabki millegi erilise ootust, püüdu ära aimata, kas sel argisel algusel on võimet ootamatult end kuhugi kõrgele või kaugele lahti kerida. Nii et lähen vist alati sinilindu püüdma, aga alustan pigem redeli ehitusest ja lihtsatest pulkadest selle tarvis.
Aga sinu jutt ja küsimused tekitasid minus terve tulva mõtteid ja isegi ühe vastuse, mis tundub, et suudab omavahel sillata nii jumala, abstraktse ja kujutava meetodi kui ka meie praeguse vestluse. Alustan aga kaugemalt. Üsna hiljuti oli üks värviteemaline näitus, kus me mõlemad esinesime, ja sellega seoses toimus ka vestlusring autoritega, kus sina kahjuks ei saanud osaleda. Vestlus toimus minu maali taustal, mis oli vägagi värviline, vähemalt minu kontekstis, ja kui Kristi Kongi, moderaator ja kuraator ühes isikus, selle töö värvilisusele ühel hetkel kiitvalt viitas, siis minu kõrval istunud (värvi)maestro Tiit Pääsuke ütles kerge mühatusega, et seesinane töö on ju eelkõige jutustav, mitte värvidele üles ehitatud. Tema, kelle töös on ju ka küllaga jutustavat – ja kuidas seda üldse täielikult vältida olekski võimalik –, on ometi eelkõige värvišamaan ja võlur, ning sellesse andunult ja süvitsi läinuna näeb kohe üliselgelt, kes on „oma” ja kes mitte. Ning mees ei eksinud. Kohe, kui ta seda ütles, mõistsin, et loomulikult ma olengi jutustaja ja rääkija, ning kõik muu on selle teenistuses. Ka värvid ja vormid. Ka minu eri aegadel alustatud abstraktsed seeriad on eelkõige jutustused ja action’id, kus sinine on vastasseisus punasega, suur pind üritab ümber haarata väiksemat, läikiv konkureerib matiga ja detailirohke kribu heita paari tühja ja selgega. Ma armastan ja mul on igati normaalne emotsionaalne side ka kõigi teiste maalikunsti kvaliteetidega, nende toonide ja faktuuride ja isegi kihtidega, aga tõepoolest, ma kasutan neid kõiki ikkagi mingi jutustuse, mingi ka sõnadega kirjeldatava draama teenistuses. Oma töid maalides ma tõesti eelkõige räägin, ja nüüd ootan ma ka jumalat vist eelkõige seepärast, et oleks garanteeritud ideaalne vestluspartner, ning siin ja praegu ma räägin õhinal sinuga, lootuses saada midagi selgemaks või jõuda natuke edasi.
Tegelikult on asi aga veelgi vastuolulisem. Nimelt olen ma hakanud pisitasa uskuma, et TEGELIKULT on mul pikemas perspektiivis soov mitte niivõrd end kuhugi välja rääkida, vaid hoopis korralikult sisse. Rääkida end lõpuks puntrasse sõnadega ning maalida elu lõpuks kokku mingi selline jada, mis ei moodusta enam mingit arukat tervikut. Mis, imelik küll, teenib tegelikult sedasama eesmärki – tabada lõpuks ikkagi midagi olulist. Ma vist ei usu võimalusse seda kõige olulisemat kunagi ära sõnastada, olgu siis tõesti sõna enda või mõne eriti õnnestunud maaliga, ükskõik kas kujutavat või abstraktset meetodit rakendades.
Olen teinud mitmeid töid, kus rünnanud olulist ka väga otse ja üritanud rääkida „asjast” lahtiste kaartidega, ning mingi võlu on minu arvates ka nii naiivsel taktikal. Seega, mitte alati ei ole ma alustanud lihtsate küsimustega, nagu alul väitsin, vaid mõned korrad läinud kohe ka täispanga peale välja. Aga ka nii saadud sugugi mitte halvad tulemused on siiski olnud vaid lohutusauhind ja lohutusväärtus. Pigem on mulle nüüd hakanud terendama lootus, et kui hoole ja pühendumusega järgida igat väärt ideed, milleni teekond sind viib, anda vaistlikult järele kõikidele usutavatele mõttekäikudele, ükskõik kui eklektiliseks su areng niimoodi ka ei tunduks kujunevat, siis lõpuks oled sa end sel moel korralikult sisse rääkinud ja mingi jõukohase inimliku loogikaga sa end enam välja ei vabanda. Detailides hästi kavandatud üritus läheb mahtude kasvades inimlooma käes vist alati paratamatult lappama, üha lisanduvad väited ja mõttekäigud hakkavad üksteist pisitasa tühistama, loogikavead muutuvad väljakannatamatuks. Ning kui on juba ilmne, et alustatu on sellisel kujul tervikuna läbikukkumisele määratud, viirastub selles varingutolmus ehk korraks miraaž, mis nagu kujutaks seda imetabast või tõesti suudaks haarata ka suurt ja olulist.
Kunstiga kohtudes olen ma punase niidina täheldanud, kuidas teosega kaasnev lugu on võtmetähtsusega. Lugu on nagu uks teosesse. Ideaalne, kui see on kohe vaatajale endale nähtav ja loetav, aga pole ka hullu, kui sellest loost kuuldakse kas autori või ka kunstikriitiku vahendusel. Reeglina peab see ikkagi olemas olema, muidu jääb suhe teosega vinduma. See käib just alguse või algajate kohta, kes tõesti tahavad, et kunst nendega räägiks, lõhuks piinliku vaikuse. Siin on minu arvates väga oluline vahe abstraktsel ja kujutaval kunstil, sest, nagu sa just ütlesid, abstraktne kunst on tõesti pretensioonikam. Ta ei vaeva end argise ja äratuntavaga, vaid räägib teistes kategooriates. Üldisemalt, suuremalt, filosoofilisemalt – ja esitab sellega teatava nõude ka publikule. Väga lihtsustatult on mul tunne, et kui sa oled ebakindel, siis pigem ootad, et sinuga räägitakse, aga mitte üleliia keeruliselt, ja siis on kujutav kunst ja selge lugu või puänt väga omal kohal. Aga kui oled juba ise valmis rääkima, on kasvõi seesama abstraktne partner väga hea, sest ta ei väida omalt poolt midagi liiga konkreetset ja tegelikult saab iga vaataja täita abstraktse teose ka ainult oma mõtetega, kui ta seda soovib ja kui tal neid mõtteid on. Näiteks see kuulus must ruut innustaks mind vaid oma kvaliteediga ega seaks praktiliselt mingeid piire minu mõttekäikudele. Ideaalne.
Ma ei mäleta enam, mis tempoga mu enda areng käis ja kui kiindunud mina kunsti poolt räägitavasse olin, aga viimasel ajal tunnen üha enam, et teiste autorite tehtu huvitab mind ainult sedavõrd, kuivõrd see tekitab ja ärgitab minu enda mõtteid. See võib tunduda küüniline, isegi ülbe, kuid samas on see ka väga tolerantne, sest üha vähem jagan ma kunsti heaks ja halvaks, peaaegu üldse mitte valeks ja õigeks, vaid ainult selliseks, mis mind hetkel kõnetab või mitte. Aga isegi see mittekõnetav kunst pole minu jaoks enamasti mitte lausa vale, nagu sageli nooruses, vaid lihtsalt mitte minu jaoks siin ja praegu. Nagu ka inimestega – kõigiga sa lihtsalt ei leia alati kontakti ja see polegi probleem. Sellises seoses mõtlen juba teatava õudusvärinaga tagasi oma õppejõu-aastatele, kui minu otseste tööülesannete hulka kuulus kogu tudengite poolt tehtava kunstiga aktiivselt ja pidevalt, kuni hinnangute andmiseni, suhestumine. Püha ristivägi, kas sellisest kadalipust on üldse võimalik normaalselt läbi tulla? Kas ma tulin ja mis hinnaga? Minu suu käis noil aastatel ka siis, kui ajust enam midagi peale ei tulnud, sest taganeda polnud kuhugi ja näiteks neil lõpututel hindamistel ühel hetkel lihtsalt tsurr öelda ja uksest välja minna polnud ju võimalik.
Kooli meenutamine oli ka ses mõttes asjakohane, et minu lollikindel meetod täna, pärast kõiki neid aastakümneid praktikat ja mõtlemist, on lõppude lõpuks teha ikkagi seda, mis kõige rohkem meeldib ja huvi pakub. Ja just seda kuulsin ma tihti ka õppejõuna – et tegin niimoodi, sest lihtsalt meeldis. Oi see tundus rumal, aga nüüd ütleksin, et see „meeldib” on tegelikult nagu see maagiline oksaraag, millega oskajad väidetavalt kaevude rajamiseks maa seest veesooni otsivad. Et kui hakkab võnkuma, siis seal maa all otsitav ongi. Kui mul on nüüd laual mitu varianti ja üks neist on näiteks teoreetiliselt mitmekihiline ja huvipakkuv, aga teine pigem selline, mida lihtsalt tahaks väga teha, siis valin täna pigem teise. Varem oleksin valinud esimese, kuna see oleks andnud lootust „targema” teose loomiseks, mis oleks ühtlasi ehk tähendanud ka targema autori kuvandit. Sellal oli iga kivi enesekindluse müüri teretulnud. Ma ei tea, kas see müür on nüüd valmis või on arusaamine muutunud, ositi vist mõlemat – müür on juba piisavalt kõrge ja hirmud on kolinud mujale –, aga nüüd usun pigem sellesse, et ainult tõeliselt huvipakkuv teekond võib garanteerida ka väärt tulemuse. Tark tulemus, mis on pigem tehtud väljapoole, kulutab rohkem jõudu, kui tagasi annab, samas kui huvitav teekond toidab ka sind ennast kindlasti.
TÕNIS SAADOJA: Ma olen olnud soliidses seltskonnas, kus Konrad Mägi maastikumaali ees arutati, kes millist nurka kujutatud Tartumaa nõlvast tunneb ning kus võis paikneda orienteerumisrada, kui seal koos jooksmas käidi. Sedasorti lihtsad äratundmised on kerged tekkima ning tõenäoliselt on need seltskondlikus vestluses jää sulatamise faasis paratamatud, aga kui mõelda kogu selle keerukuse peale, mida maal endas sisaldada võib ning milliseid aistinguid tekitada, siis minu arvates on jutustus pigem ikkagi nõrgem osa teosest. See, et meie kultuuriruum on pigem lugudel põhinev, aitab samuti kaasa, et üldine visuaalne tundlikkus on pigem leige ja eelhäälestus visuaalile pigem narratiivne kui vormiline või aistinguline.
Ometi oled just sina selline kunstnik, kelle puhul räägitakse alati ka silmapaistvast tehnikast. Ja kuigi kunstiteoste puhul ei ole mõtet neid liiga laiali kiskuda – et kumb on ikka olulisem, kas tehnika või lugu, sest kui me midagi juba kunstiteosena käsitleme, siis mõlemad on vaikimisi hästi seotud –, siis julgeksin ikkagi väita, et sinu loomingu puhul on märgiliseks motiiviks silmapaistev tehnika, mitte niivõrd jutustused.
Kirjeldad üsna traumaatiliselt nii seda aega, kui sa ise ülikoolis õppisid, ning ka hilisemat, kui õppejõuna töötasid, aga nende vastuolude ja ebamugavuste kõrvalt oled sa pidevalt tööd teinud ja seda väga süsteemselt. Ma isegi mäletan üliõpilasena paari konkreetset tehnilist näpunäidet ja pidevat ranget suhtumist tehnikasse. Oled väga palju asju ise leiutanud ja kohalikus kontekstis ka esimesena teinud. Nagu sa sõnastasid – paljud uued asjad on saanud alguse lihtsast vormianalüüsist, soovist midagi teistmoodi teha ning sinilindu püüdma minnes oled alustanud pulkadest redeli ehitamisega.
Ava veidi oma maalitehnikat, mis su isiklik ülevaade oma „maalikastile” ütleb? Mis seal sees on? Millest sa ta omal ajal kokku panid ja mis sinna alles on jäänud?
KAIDO OLE: Minu suhetes tehnikaga toimus kvalitatiivne murrang siis, kui sedastasin, et mingit erilist tehnikat polegi tõenäoliselt olemas ja iga meister on lihtsalt püüdnud oma pilte maalida nii hästi, kui nad seda hetkel on suutnud, ja see suutmine on alati olnud ikka siit ilmast, mitte kusagilt kõrgemalt. Tähtis on liikuda suunas, mis on sulle antud ja kuhu sa ise PÄRISELT liikuda tahad, sest selles lõigus olemegi loomuomaselt osavamad, mis käsikäes siira huvi ja innuga annab kohe arvestatava kiirenduse ja ka esimesed rahuldavad tulemused. Muidu ju ikka õpitakse, nagu peab õppima, alustatakse kõik koos väidetavalt loogilise ja vältimatu ABC omandamisest. Aga ma arvan, et vastavalt konkreetsele inimesele võib loogiline algus ABC asemel olla näiteks ka LMÜ, RHA või CJO või mis iganes veel.
Maalimine, eriti 30 cm kauguselt vaadatuna, nagu ma omas laadis seda valdavalt teostan, paistab alati suht räpane ja kohmakas ning kui samalt kauguselt n-ö meistrite teoste vaatamine andis mulle suuresti sama mulje, siis langes nagu kivi südamelt. Mõistsin, et iga asja köögipoolel on paratamatult oma „lihalik” spetsiifika, mille eest ei põgene, aga millele tuleb leida oma mõtlemises koht ja panna ta võimalikult lühikese rihma otsa, rakendada ta ikkagi oma vankrikest vedama. Muidu alustasin ma töid ikka suurte ootustega, mis siis teostuse käigus järjest murenesid, kuni peene puruna põrmuks langesid. Olin muidugi kindel, et põhisüüdlaseks oli mu oskamatus, aga põhisüü seisnes vist pigem minu idealistlikus ettekujutuses, kuidas „päris” ehk tasemel kunstnikud omi töid teostavad, ja nähes reaalsust, ei pidanud närv vastu.
Igasugune „lihalikkus” ongi üks minu suurimaid probleeme ja komplekse, mille taha komistan ja kukun pidevalt. Juba lapsena häiris mind see täiskasvanute maailma loomuomane räpasus ja „loomalikkus”, mingite tungide lihalik teostamine, mida ma pole tegelikult siiani suutnud päriselt kodustada. Samuti olen alati eelistanud masina tehtut inimese tehtule, sest masin on ju ideaalis suuteline soovitut teostama puhtamalt ja steriilsemalt. Termin „inimkäe puudutus”, mis reeglina markeerib mingit ülimat kvaliteeti, oli ja ka on minu jaoks pigem küsitav lisand, et mitte öelda potentsiaalne viga.
Maalikunst on aga praktiliselt 100% inimkäe puudutus ja õppima asudes olin naiivne, lootes, et end metoodiliselt üha meisterlikumaks treenides on võimalik muutudagi lõpuks veatuks masinaks, mis ületab selle inimkäe probleemi. Et maestro on tehnilises mõttes maalimise masin. Nii see muidugi pole ja see selguse hetk, õigemini meeleheitest kantud tõele näkku vaatamine ja oma mõtlemise muutmine, kuidas oma inimkäe puudutusega ikkagi väga head kunsti teha ja mitte hulluks minna, oli minu võidukas Ümera lahing. See ei tähendanud küll veel võidetud sõda, sest kuigi ma nüüd enam-vähem suudan aktsepteerida ja tihti isegi nautida seda üsna troostitut vaatepilti, mis endiselt 30 sentimeetri kauguselt järjekordset pilti maalides avaneb, siis ikkagi näitab see, et vana vaenlane ei ole ei surnud ega võidetud.
Kui ütlesin, et minu jaoks üks võtmeküsimusi on teha seda, mis huvitab, et juba seeläbi olla veidi osavam ja leidlikum teostusega maadeldes, siis teine taktikaline aabitsatõde minu jaoks on järjepidevus ja plaanist kinnipidamine. Ka selle vastu eksisin ma algusaastatel rängalt ja „tänu” heitlikule taktikale mängisin maha paljud eduseisud. Kui näiteks on plaan katta lõuend üleni värvidega ja mitte jätta kuhugi puhast puutumata pinda, siis kannan praktiliselt tahtejõuga selle esimese värvikihi igale ruutsentimeetrile ning usaldan oma kogemust ja ratsionaalset plaani, sest kui suudan isegi umbkaudu plaanitu teostada, siis mingi tulemuse saavutan igal juhul. Kuid et seda näha, tuleb tõesti esimene kiht värvi kõikjale panna, sest ükskõik millises poolikus faasis on mulje tervikust absoluutselt teine ja ülimalt eksitav. Veel vähesed maalitud pinnad puhtal lõuendil mõjuvad pea alati ilusasti, sest see süütu foon toob ükskõik mille kenasti esile. Kui kaetud on juba enamus, aga ikkagi veel on tühje laike, siis kipun juba hindama tehtu loodetud vahekordi, kuid tänu kasvõi üksikutele veel puutumata (valgetele) pindadele on tasakaal ikkagi väga paigast ja seetõttu mulje üllatavalt väär ning kohe hiilib ligi tahtmine senitehtu ebaõnnestunuks kuulutada ja parandama hakata. Aga ei, enne parandamist tuleb minna, hambad ristis, lõpuni, sest niipea kui viimane valge laik saab kaetud, paraneb pilt tunduvalt.
Kolmandaks, väga suur vahe on üks kord ja mitu korda kaetud pindadel. Kui sinna juurde säilitada veel katmata pinna värskus, siis ongi koos see triumviraat, millega muude hoobade kõrval on võimalik visuaalset tulemust mõjutada. Eriti oluline on see n-ö realistliku maalikeele puhul, kus on vaja tekitada illusioone ruumilisusest ja materiaalsest usutavusest. Ühekordsed pinnad on värsked ja dünaamilised, kaks ja rohkem kordi kaetud pinnad aga n-ö kannavad. Need lihtsad tõed ongi mu igapäevatöö baas ja nende täielikuks teadvustamiseks ning kodustamiseks kulus mul üllatavalt palju aastaid.
Viimasel kümnel aastal olen pisitasa hakanud kasutama alusmaali ja alustanud seepärast üha rohkemaid maale kõigepealt akrüülis, mis tänu kiirele kuivamisele võimaldab kähku edasi liikuda, vajadusel mõnd kohta kohe ka teist korda kattes, ja mingi rahuldav vaheresultaat kätte saada. Seejärel võtan alles õli, aga kui akrüüliga on õnnestunud kohe saavutada oodatud tulemus, siis ma seda enam õliga ei katagi. Rusikareegel on, et suured ühtlase(ma)d pinnad saab kätte ka akrüülidega, aga see, mis vajab peenemat töötlust ja rohkem või vähem sujuvaid või sulavaid üleminekuid, on vaja korrata lõpuks ka õlis.
Alustasin seda kõike lihtsalt seetõttu, et mitu kihti õliga üksteise peale jätab üsna ebameeldiva pinna – reeglina pole see ei läikiv ega matt, vaid suvaliselt laiguline, mis mind väga häiris. Seega praktiseerisin aastaid maalimist õliga ainult ühes kihis, mis oli üsna hull, kuna eksida praktiliselt ei tohtinud, aga mingi tooninüanss oli ju ikka selline, mis kohe esimese korraga piisavalt ei õnnestunud. Seda kõike näedki ju alles siis, kui kogu töö tehtud. Siis hakkasingi pisitasa akrüüliga riskantsemaid asju enne all läbi proovima, et siis viimases kihis õliga oleks õnnestumine kindlam. Tegelikult oli mul esimene põhjus alusmaali kasutada teatud toonide halb kattevõime ja selle asemel, et vahtida tõtt näiteks läbikumava kollasega, kuigi soov oli tiheda korraliku kollase pinna järele, taipasin sellised toonid esmalt maalida nii mitu korda kui vaja akrüülidega. Hakkas meeldima, ning siis laiendasin seda võtet pisitasa halvasti katvatelt toonidelt juba ka keerulisematele objektidele, kuni nüüd viimased aastad maalin kõik pildid alul üleni akrüülidega ja siis ositi vajadusel õlivärvidega üle.
Huvitav psühholoogiline nüanss peitub veel selles, et kuna kiirelt tehtav alusmaal ei pretendeeri lõplikule tõele ja on nendesamade akrüülidega ka kiiresti korrigeeritav, siis saan töö selles faasis kasutada üsna julgeid ning jultunud käike, sest käsi ja mõte on seda tehes veel üsna vaba. Seeläbi sünnivad sageli mõned vägagi head lahendused, mis siis sel moel jäävad ka lõplikena kehtima. Kui tõesti on mingil põhjusel vaja need veel õliga üle käia, siis teinekord on ikka päris keeruline seda kvaliteeti olulises korrata teades, et see on nüüd see lõplik ja viimane kiht, milles eksida ei tohi.
Meenus muidugi, kuidas kusagil esmakursustel õppejõud samuti rääkisid alusmaali vajalikkusest – et temperaga alla, akrüüli siis ei olnudki, ning seejärel õliga üle. Aga või keegi neid kuulas, maalisime ikka kohe ja ainult õliga, et saaks rutem kunsti tehtud. Mis mitte ei tõesta mu tolleaegset rumalust, vaid pigem ikka seda, et iga asjani jõuab igaüks omal ajal ja siis, kui ta selles tõesti kasu oskab näha. Paljutki pole võimalik vahendada, ükskõik kui hea nõuanne ka poleks, vaid selle vastuvõtmiseks peab teine pool ka valmis olema, ta peab juba tunnetama, et midagi taolist läheb tal kohe-kohe päriselt vaja. Õpetaja olgu nagu tark assistent, kes õigesti aimab, mida sinu alateadlikult väljasirutatud käsi tegelikult otsima läks, ning pistab siis selle sulle pihku. Kui ta tuleb seda ulatama liiga vara, siis võetakse see viisakusest ehk küll vastu, aga õiget kasu sellest vaevalt et sünnib. Nii et ma ei kahetse midagi, aga olen õnnelik, et olen enda jaoks – imede ime! – avastanud kõrges eas veel alusmaali kasud ja võlud.
Ah jaa, kõige tähtsama oleksin peaaegu unustanud. Mul on mingi eriline maniakaalne suhe täpsusesse, ja maalides on see mul samuti üks võtmeküsimusi. Kus TÄPSELT algab üks ja lõpeb teine, mis on minu moodus küsida, mis täpselt ikkagi on see üks ja see teine. Kui tahan masinlikku ja kiretut täpsust ja olukord seda võimaldab, siis kasutan teipe, kui mitte, siis teen kontuurid käsitsi, aga kindlasti olles enne joone ette tõmmanud ja mitte vaba käega, vaid joonlaua või lekaalidega. Asi, mida ma praktiliselt kunagi ei tee, on maalikunsti klassika ehk sirge joone tõmbamine vaba käega, mis minu jaoks on nonsenss. Ka sujuv või maaliline üleminek on minu jaoks väga erinevad kvaliteedid ja võtted. Sujuv peab tõesti sujuma ühtlaselt ning see on mul täpselt mõõdetud ja planeeritud, maaliline üleminek on aga siis tõesti suvaline ehk intuitiivne ja ebaühtlane. Kasutan neid kõiki, aga minu jaoks on nad äärmiselt erinevad ja üht ei saa mingil juhul teisega asendada.
Olen aastatega õppinud, mis mu tempo on, ja see „aken” ei ole tegelikult eriti suur. Ma ei saa maalida eriti palju kiiremini ja ka mitte oluliselt aeglasemalt, kohe tekib probleeme ja kvaliteet kannatab. Samuti tean, kui palju mul on vaja aega, et tekkinud küsimustele kusagil sees valmiksid vastused. Need vastused tulevad alati, ja pressimisest-kiirustamisest pole reeglina abi.
Siia võikski joone tõmmata, öeldes, et kuigi absoluutne enamus maalikunsti arsenalist on minu arvates väga primitiivne ja kohmakas, siis kasutades seda süsteemselt ja külma kõhuga on võimalik saavutada üllatavalt võluvaid tulemusi ehk et õigesti üles rivistatud hullukari võib mõjuda ka ülevalt ja suurejooneliselt. Ma ei tea, kas need olid nüüd need vastused, mida sa ootasid. On ju veel mingid värvifirma ja pintslite eelistused, aga see on mulle pigem ebaoluline, samuti on mul mingi oma kiiks, kuidas nimelt lõuendeid alusraamidele pingutan, aga ka see pole ehk siinkohal nii tähtis.
Kirjeldasin vist ka oma maalitehnika võtmeküsimusi üsna traumaatilises võtmes, et kui jube see tegelikult kõik ikkagi on, aga tegelikult saaksin komplekteerida oma maalikasti ka ainult sellistest võtetest, mis isegi tegemise ajal 30 sentimeetri kauguselt on kenad vaadata – sellist leidub mu arsenalis juba nüüdki, näiteks suurte pindade ühtlane katmine või otse lõuendile valatud värv ja kindlasti veel üht-teist, aga on üsna kindel, et ainult sellise meeldiva võttestikuga ka midagi olulist ei teeks.
Kokkuvõtvalt tundub mulle, et kõik see tehniline edenemine on olnud üks aastakümnete pikkune tee iseenda juurde. Nii, nagu ma maalin nüüd, ja nii, nagu ma sellest mõtlen ja seda endale teadvustan, oleks mõelnud ja teadvustanud heal meelel ka maalitudeng Kaido või isegi teismeline Kaido oma esimesi katsetusi tehes. Ma tõesti usun, et seesama mina nendesamade ideaalidega oli vähemalt põhilises juba siis mu sees olemas, raudselt. Ilmselgelt olen teinud üsna suure ringi, aga optimistina loodan, et sel tiirutamisel on olnud ka omad plussid. Ikkagi kummitab mind mõte, kuidas asjalood siis oleksid sujunud, kui oleksin julenud ja taibanud suurematest kurvidest otse eesmärgi poole lõigata.
Sa oled ise ka ülimalt põhjalik ja hoolikas ning eeldan, et see, mis hoolega tehtud, on ka südamele armas, aga tihti tuleb oma töödest ka loobuda, ükskõik siis, mis põhjustel. Pärast kõike seda vaeva ja ka rõõmu leppida mõttega, et oluline taies on nüüd kellegi teise meelevallas, on kõige selle kunstitegemise üks paratamatu osis. Olgu see võõras või tipp-professionaalne rahvusmuuseum või su hea sõber, aga sageli lihtsalt keegi kolmas. Valid sa väga kiivalt neid uusi omanikke? Kahetsed sa hiljem tihti mingeid müüke või loovutamisi? Oled sa sattunud oma töödele peale olukorras, mis sind üldse ei rahulda?
TÕNIS SAADOJA: Kahetsen muidugi, aga olen õppinud erinevate kahetsustega toime tulema. Mõtlen, et seda maalimise kogemust ei saa mult keegi ära võtta ja mulle tegelikult sellest piisab. See mõttekäik puudutab muidugi neid töid, mis õnnetult kuhugi rändama on läinud, või tuleb meelde siis, kui miski on kraavis. Hoopis teine tera on see, kui näed, et sinu maal kedagi rõõmustab. Aga neid kogemusi on suhteliselt vähe, nagu mul on ka neid üksikult toimivaid maale üsna vähe, mille saab suuremast näitusekontekstist välja võtta. Tudengina, kui esimesed maalid osteti, siis ei tundnud ma ka suuremat huvi, kuidas neid tehinguid fikseerida, kuidas uute omanikega kontakti hoida. Hiljem olen püüdnud end kursis hoida, kuhu mingid varasemad tööd on liikunud. Mul ei ole veel ühtegi sellist ülevaatenäitust olnud, kuhu oleks vaja varasemaid töid kokku hakata otsima, aga olen kõrvalt näinud, kuidas see käib ja kui raske see protsess olla võib. Võib-olla mul ei tulegi kunagi sellist näitust, võib-olla ma ei ole ise selle tegemise juures. Meelerahu oma loomingu hoidmise ja jaotamise juures on nagu mujalgi. Vahel on see üsna suur, vahel mitte. Ma olen igas perioodis hoidnud teadlikult mingid maalid endale, mille loovutamist niipea ei kaalu. Mul on reaalselt vaja, et kindlad maalid oleksid minu juures, nad on nagu andurid või mõõtühikud. Enamasti näen neis ka vigu, aga pikapeale on need vead armsaks muutunud, sest samal ajal on mul ka meeles, kuidas ja millal ma mingeid kohti maalisin. Ja see aitab laiemat konteksti meeles hoida. Nii et paljud mu tööd on mulle endale mälumärkideks. Ma olen ka tihti mõelnud – ja see idee tundub endiselt hea – et pakilise vajaduse ajel võiksin mingid varasemad maalid uuesti maalida. Lihtsalt iseendale, värske kogemuse pärast. Olen vaid üksikutest töödest n-ö duplikaadid maalinud ja ühel korral ka täiesti uued kontseptualiseeritud versioonid. Üks-ühele korrates pole see tegelikult pakkunud veel mingit erilist elamust, aga ma ikkagi arvan, et sellises korduses on iseenesest midagi olulist peidus. Nagu ka varasemalt mainitud abstraktses maalimise kogemuses, mida ma ka veel endale rahuldavas mahus kätte pole saanud.
Minu maalitehniline lähenemine, mis põhines suuresti fotograafilisel täpsusel, ammendas end mingis punktis sedavõrd, et oleksin äärepealt maalimise katki jätnud. See tegi mind omakorda väga õnnetuks ja reaalne hirm, et minu kui kunstnikuga ongi kõik, pani hoopis uued mehhanismid tööle. See oli ebameeldiv, aga õpetlik aeg, kestis üsna pikalt ja ma samal ajal ikkagi midagi pusisin. Küsimuse teravik koondus väga selgelt enda sisse ja kõik tehnilised võimalused tundusid korraga võimalike lahendustena. Aga suurima tulemuse andis oma veendumuste ümber hindamine ja möönduste tegemine tajutavas korras, mis tähendas muuhulgas kihilise laadi kasutuselevõttu ning palju rohkem tähelepanu värvi ja pintslitöö eri vormidele. Sinu näidet abiks võttes: mind ei huvitanud enam, milline mu töö 30 cm kauguselt välja näeb, vaid et tal oleks midagi öelda nii 3, 30 kui 300 cm pealt. Hindan tänaseni täpsust, aga sain mingil hetkel aru, et see täpsus pole minu puhul joonlauaga saavutatav, vaid ikkagi mingi pildisisene, mitmest elemendi koosmõjust tekkiv täpsus, pigem selle mõiste kaudsemas tähenduses. Olen tähele pannud, et ka keeleline täpsus ei anna tegelikult minu tööde kirjeldamisel kuigi head tulemust. Kõige värskem näide – hakkasin käesoleva maaliseeria kohta kirjutama maalipäevikut. Kirjutan enne tööle asumist paar rida: milline tehniline ettevalmistus on tehtud ning pärast maalimise lõppu kirjutan paar lauset ka kogemuse kohta. Kuigi retsept on laias laastus üks ja seesama, siis nüansid materjalides mõjutavad maalimise kogemust, mis omakorda mõjutavad ka tulemust selle võrra, et olen kogemusi üles kirjutades jõudnud nelja-viie sarnase töö puhul üsna erinevate kirjelduste ja järeldusteni.
Ateljees on see kõik nähtav, näitusesaalis ilmselt ka, aga kindlasti mitte sellisena ja niisuguses sõnastuses, nagu ta minul päevikus kirjas on. Seega, sõnadel on võimalus olla vaid üks osa tähenduse loomisest.
Selle jutuajamise foonil seisab vältimatult kõrvutus „enne ja nüüd”, paljudes punktides oleme rääkinud protsessidest ja vaatepunktide suhtelisusest. Kui sa täna kohtuksid oma noorema minaga, olgu siis teismelise või juba kogenenuma iseendaga, siis kas ja mis nõu sa talle annaksid? Vali ise, millise perioodi Kaido kõige rohkem sinu tänast tähelepanu köidab.
KAIDO OLE: Tänase pilgu ja küsitava mäluga selle kõige peale tagasi vaadates pakun, et põhiprobleemid ja pürgimused olid mul läbivalt samad, mistõttu mul oleks oma nooremale minale, sõltumata kümnendist, ikka ja alati kaks juttu või soovitust. Esiteks sooviksin talle sõnumitoojana tulevikust palju õnne, et ta kunstist huvitet on, ja kinnitaksin, et see on talle tõesti ainuõige valik, mis ta ka õnnelikuks teeb. Niimoodi targalt õnnelikuks, mitte sülle sadanud lotovõidu kombel ühekülgselt.
Teiseks soovitaksin tal keskenduda enesekindluse leidmisele, mis võiks käigult leiutatud terminoloogia järgi olla pigem selline eksistentsiaalne enesekindlus. Mitte see tüüpiline „ma suudan” ja „ma võin” ja „minust tuleb parim”, mis oleks nagu lotovõidu rumalavõitu analoog, vaid pigem selline universaalsem enesekindlus, mis võrdselt heaga mõtleb ka halvale ja ideaalis püüab üldse välistada taolist pluss-miinus skaalat niipalju kui võimalik. Mäletan, et olin pidevalt üsna ebalev ja mitte väga kindel selles, mida tegin, või selles, et suudan üldse hakkama saada. Mitte ainult kunstis, need hirmud olid ikka palju üldisemad ja suuremad. Arvan, et kusagil sügaval olid mul need alged õigeks enesehäälestuseks olemas, aga ma ei söandanud endas nii põhjani minna ja otsisin vastuseid pigem kusagilt oma pindmistest kihtidest ja ümbritsevatest eeskujudest. See eksistentsiaalne enesekindlus oleks ehk nagu reisimine moel, kus iga külastatavat paika ka väärtustatakse, sest iga paik on kuidagi unikaalne ja teeb sinuga midagi, annab sulle midagi.
Kunstiga saad tõesti minna läbi elu, ja nii nagu üks dirigent just ütles oma professiooni kohta, et see on pigem vanade ala, kus kogemus tuleb kõvasti kasuks, siis mina väidaksin sama ka kunsti kohta, isegi kui praktika seda tihti ei toeta. Tunnen tänaseks, nagu kirjutaksin tegelikult üht pikka romaani, mis saab oma viimase peatüki minu elu lõpus viimaste töödega. Selles mõttes on üsna meelevaldne ja kunstlik hinnata eraldi üksikuid tööde komplekte, nagu oleks ka imelik tõsta romaanist eraldi esile mõnd peatükki, sest lõpuks loeb ikkagi tervik. Tõusud ja mõõnad ses tervikus pigem lisavad vajalikku dünaamikat. Alul veel üsna üksiti tehtud seeriad ja ideed on tänaseks mu enda jaoks moodustanud juba piisavalt pika jada, nii et ma tõesti tajun selles mingit orgaanilist kulgu mitte ainult tänase päevani, aga ka siit edasi.
Alles mõni päev tagasi tuli mul pähe idee uutest töödest, mida praeguse graafiku põhjal saaksin tegema hakata arvatavasti mitte varem kui 2023. Aga tõeline ahaa-elamus oli see veel seetõttu, et uus idee sidus omavahel mitu sellist käiku, mida ma hästi ei uskunudki, et saan veel oma „romaani” mahutada. Midagi, mille puhul tundus lihtsam tunnistada, et ehk sellised käigud pole tõesti nii väga minulikud. See oli tõesti väga selge ja klaar nägemus, sisaldades kohe ka piisavalt detailselt vähemalt kahe esimese maali lahendusi, nii et hakka või homme pihta.
Need ongi need korrad, kui olen tundnud, et ehk on senitehtu olnud laias laastus ikkagi üsna õige ja nüüd see jada kannab juba ise ning genereerib oma järgmisi samme nii, et tühikud saavad järjest täidetud ja mosaiik omandab arusaadavad jooned. Ning ilmtingimata polegi selge, kas selle kohta saab öelda, et mina tegin või et minuga tehti. Kõlab juba üsna umbluuna, aga ehk ka mitte, sest ma tõesti usun, et on mingid üsna objektiivsed n-ö tervikuloogikad. Sest isegi kui kõike saab kombineerida igasugusel viisil, siis konkreetne inimene konkreetsetel aegadel ja olukordades saab asju kombineerida ikkagi ainult teatud viisidel ja mida kaugemale sel teel on mindud, seda vähem toimivaid variante terviku lõpetamiseks sel konkreetsel inimesel on. Need käigud tuleb siis lihtsalt ära tunda, mis ongi teisisõnu seesama veider tunne, kuidas ühel hetkel subjektiivne muutub pisitasa objektiivseks.
Mõtlesin pikalt sinu kirjeldatud täpsete pildi või sõna vormide kahtluste üle ja lõpuks jõudsin oma peas luuleni, mis on minu jaoks olulise sõnastamine mingis nihestatud keeles. Teatud maskeraad ja ümber riietumine, et pääseks olulisele lähemale kui muidu. Keeleline šamanism. Ma ei tea, kas meie tegeleme, vähemalt alateadlikult, visuaalse šamanismiga, et olulist püüda? See ei eelda ju üldsegi mingeid lausveidraid pilte, vastupidi, mingis hetkes on kõige kummastavam hoopis lihtne ja sirgjooneline samm soovitu suunas. Peeter Mudistil on raamat pealkirjaga „Avaldatud Mudist. Ratsukäik” (2002) ja seal ta ütleski midagi sellist, et tema jaoks on liikumine nagu males käib ratsu. Edasi küll, aga alati mingi jõnksuga. Olen selle jõnksu osas temaga täiesti nõus, aga tõesti, mõnikord on jõnks ka jõnksu puudumine ja selle kõige ära arvamine või tunnetamine ongi kunstis üks võluvamaid ülesandeid.
Mida veel? Ma ise tunnen teatavate süümepiinadega, et libisen oma seletustega pidevalt kunsti piiridest välja, aga teisalt, see ongi see, millesse ma usun – et kunst on küll ülimalt oluline, kuid ikkagi üks vahejaam, kus elust pärit materjal mingil moel töödeldakse ja rikastatakse, et seda siis uuesti elus eneses kasutada. Sestap on minu jaoks ka üsna igav ja pettumust valmistav, kui näiteks kunstiteadus analüüsib teoseid eelkõige kunsti piires. Mingil perioodil sedastati näiteks, et minu meetod tõukub popkunstist, aga ma ei mäleta, et oleksin neid teoseid tehes põrmugi popkunsti ja selle ideoloogia peale mõelnud või et just see oleks mind innustanud. Ütled ühe sellise sõna ja kohe kukub terve ettevalmistatud süsteem nagu mingi puur teosele peale ja seal see siis ongi. Kui loomaaias on asi selge, kaelkirjak on alati kaelkirjak, nii et silt puuril pole kuidagi liiast või piirav, siis kunstis või kultuuris on olukord veidi teine. Mingitel hetkedel tunnen, et kunsti vaatamiseks on üsna ükskõik, millise silma ja ettevalmistusega seda teha, iga variant näitab vaadatavat erinevalt ja ühendab teose sinuga erineval moel ja ka nende vaatepunktide hierarhia võib ülimalt kergesti muutuda, sestap isiklikult tunnen tihti pigem kadedust, et ei suuda enam näha piisavalt teisiti, olgu või n-ö rumalama nurga alt. Sestap vakatasingi sinu kirjeldatud Mägi näite peale, sest see oli ikka relvitukstegevalt teistsugune ja lihtne lähenemine klassikule.
Me ei ole siiani rääkinud kuigi labastel või argistel teemadel, aga ma ei kahtle, et ka sellised elu osised mõjutavad meie kunstiotsuseid üsna arvestatavalt. Mõni küünik väidaks kindlasti, et ainult taoline kütus meid liigutabki. Rahajanu, piinav kompleks peast eemale hoidvate kõrvade pärast, lihtsalt vilets iseloom, kunagi pälvitud solvang, mis tegelikult moondus solvanguks alles su enda ülitundlikus hinges, armastuse puudus või võimetus armastada, liiga lühike või liiga pikk kasv, huumorimeele täielik puudumine, piinlik päritolu, seda muidugi eelkõige enda arvates ja nii edasi ja nii edasi. See ei ole ettepanek nüüd tornist magamistuppa ja sealt keldrisse laskumiseks, pigem nending.
TÕNIS SAADOJA: Ma olen elu ja loomingu suhetele mõeldes jõudnud ka sellise tõdemuseni, et kunst kui ebatäiuslik kommunikatsioon on muuhulgas täiesti adekvaatne suhtlusviis, sest ega muus suhtluses inimesed teineteisest ka paremini aru ei saa. Ma ei pea silmas argipäevast logistikat, vaid oma tunnetuse ja taju jagamist. Suhtlemine läbi kunsti on selles suhtes väga aus ja vahetu.
Eraelulised aspektid on alati huvitavad ja ma olen väga seda usku, et loomingu impulss peab olema isiklik, aga teos ei pea vaatajat otse autori koduukseni juhatama. Parem isegi on, kui ta seda ei tee, sest tunnistan ausalt, mulle meeldib kunstis ka teatav saladus, tinglikkus iseeneses. Ka neis väga lihtsates asjades, millest avameelsus pinget välja laseks. Olen olnud ka teistsugusel arvamusel ning teiste autorite näitel olen tänaseni, aga ise ei tunne ma mingit vajadust olla avameelne, pigem tahaks vaikselt ja omaette olla, suhelda ainult läbi tööde.
Aga kuna sa teema jutuks võtsid, siis teen oma ratsukäigu. Sa kinnitasid, et soovid end pigem sisse kui välja rääkida ning ajada oma eneseteadvus võimalikult kirevaks. Seetõttu ei häbene ma ka nentida, et sinu nälg enese avamise osas on neil päevil veel eriti suur. Kui ma mõtlen konteksti peale, kuhu see jutuajamine paigutub, siis tundub see nälg igati loogiline. Kokkuvõttev kataloog, kuhu peaks mahtuma „kõik” eelnev, kohustabki selliseks monumentaalsuseks. Räägi natuke sellest kokku koondamisest, räägi oma näljast ja isudest. Ei ole saladus, et sinu looming on alati väga hästi kaante vahele saanud ning ka muus osas mitmest küljest kaetud ja kajastatud. Mis on see, mida me Kaido Ole kohta veel ei tea?
KAIDO OLE: Alustades lõpust, siis on üht-teist, mida ma ei ole nõus pihtima mitte kellelegi ja seda mitte kaine otsuse ja põhimõtte pärast, vaid ainult seetõttu, et see on niivõrd tundlik minu enesegi jaoks ja ma lihtsalt ei suuda sellest kellegi teisega rääkida. Päriselt. Need on need ehtsad hetked, kui mõelda polegi vaja, sest asi toimib sinu tahtest sõltumata ja nii lihtsalt on, isegi kui tahad ja üritad, et oleks kuidagi teisiti.
Siinkohal saaks õigustatult küsida, et palju siis üldse maksab või kui suurt mõtet omab avameelne analüüs ja arutelu selle kõige muu üle, mida häbi ja piinlikkus niivõrd totaalselt ei blokeeri? Isegi kui see napp protsent, millest ei suuda rääkida, pole kogu su isiksuse võtmeprotsent, siis olulist rolli mängib ta kahtluseta ja ka antud vestluse kontekstis saaksin paljutki eelräägitust taandada just sinna, sellesse oma musta auku.
Olen siin-seal kiidelnud, et olen hea unustaja ja eriti kiiresti unustan asju, mis on mulle kuidagi ebamugavad. Sestap kahtlustan mõnikord, et ehk olen ma selle kõige hullema ikkagi suutnud unustada ning see, mida ma enda kohta tean, aga millest ma ei suuda rääkida, ongi vaid millegi veel ebamugavama lahjendatud versioon. Millegipärast ma seda siiski ei usu ja arvan, et on vastupidi. See loomulik eneseabi ehk ebamugava unustamine käib pigem just sellise sekundaarse ja kergema kraami kohta, on selline jooksev korrektuur, mitte vundamendini ulatuv amneesia.
Aga ei, minu hingel ei ole mingit salamõrva või siis rafineeritud perverssust, viimasest räägiks ehk juba uhkusega, et vaadake mis deemonid minus ikkagi elavad. Usun siiski, et nii nagu kunstis, nii ka elus otsustavad asja enamasti mingis veidras suurusjärgus detailid, tihti üldse mitte see suurim, mis esiplaanile seatud, ega ka mitte see viimane suvaline pudi, vaid midagi sealt vahepealt. Kõigest, millest ma suudan rääkida, olen aastate jooksul eri vormis ja eri põhjustel vist juba ka rääkinud, aga tuleb uus aeg ja tulevad uued põhjused, et „materjal” taas läbi rehitseda. Uue kogemuse ja ehk ka uue tarkuse pealt ja veidi muutunud ajenditel. See suur raamat, mis ka meie praeguse jutuajamise ellu kutsus, ongi minu jaoks eelkõige nagu üks selline suur koristamise üritus, mis on üksiti ja isegi eelkõige ka korrastamise ja mõtestamise üritus.
Tunnen juba paar aastat, et sellist suurt koristamist ja korrastamist on mulle vaja, et edasi liikuda. Mul on ateljees umbes sama rütm, et mingis tööfaasis lasen kõigel kõrvalisel mõni aeg minna isevoolu teed ja keskendun ainult valmivatele töödele, aga kui need on valmis, siis võtan kohe tekkinud korralageduse ette ja sean tööruumid taas ornungisse. Panen riistad omale kohale, imen tolmu, käin niiske lapiga kõik üle ja kohendan, mida vaja. Sellega saab töisele tsüklile lõpliku punkti ja ka peas on siis kõik klaar järgmiseks sammuks.
See selleks, asja mõte on ikkagi saada paremaks. Kui küsisid isu kohta, siis see on see põhiline isu. Usun mingisse peaaegu et objektiivsesse kvaliteeti, olgu või ühe inimuniversumi piires. Seejuures usun pigem õppimisse näidete abil, mitte õpetamisse, mistõttu üritan enda jaoks nähtaval kohal hoida erinevaid kvaliteedi etalone ja kogeda inimesi, keda mul on põhjust pidada sel teel edasijõudnuteks. Need eeskujud paratamatult muutuvad, pole välistatud ka pettumused, aga nii ta käib. Usun, et väga hea ei sünni kunagi rumalusega paaris, vaid väga hea tähistab alati ka mingil moel tarkust või arukust. Eriti, kui tegu on korduvate õnnestumistega, mitte ühekordse sähvatusega. Järjekindlus. Süsteemsus. Jumalik süsteemsus, mis hetketi võib tunduda kaose ja eklektikana. Olen kindel, et taoline kvaliteet teeb ka õnnelikuks, sest sel tasemel pole see mingi kunstlik sünnitis, vaid loomulikkuse või päris oleku sünonüüm.
Sinagi käid tööl, pead igatpidi respektaablit õppejõu ametit, ehitad suvekodu, siis teed kunstiprojekte ja mida kõike veel, hetkel muuhulgas pead minuga süvenenud vestlust elu ja kunsti mõttest. Ning kohe tulevad veel jõulud. Teades sinu süvitsi minekut ja ausust, siis on seda kõike päris palju, et võrdse põhjalikkusega ette võtta. On see nii? Tahaksid või saaksid sa midagi ära jätta? Kuidas selline tegevuste paljusus mõjutab su kvaliteeti? Ja seeläbi su hingerahu?
Ka minul oli alul see rida üsna kirju ja kui tänase päeva ideaalsest mullist tagasi vaadata, siis lausa häirivalt kirju. Ehitasin esmalt kokku oma kuus aastat, kõigepealt ateljeed, mida mul ei läinudki ses kohas vaja, ja siis kohe korterit, kus siiani elan. Kusjuures, enne nende tööde alustamist olin paras siidikäpp ega osanud peale koolis harjutatu suurt midagi teha. Samuti olin kohe pärast lõpetamist õppejõud, kuid rohkem kui see amet segas oma töödele keskendumist, sain esimestel aastatel pigem enesekindlust, et mulle midagi nii tähtsat oli usaldatud. Pärast tudengiaastaid mõjus õppejõustaatus ikka kõrvust tõstvalt ja saadud tunnustus kaalus kõik muu üles. Ja siis olin veel isa ja abikaasa nii hästi ja halvasti kui ma oskasin. Vaatan, et kõik need loetletud kolm suuremat tegevust tegin ma üsna olematu ettevalmistuse pealt ja tegelikult olin ma siidikäpp mitte ainult ehitamises, vaid kõiges kolmes, käigult proovides ja katsetades. Kõik see aga mingil moel nagu juhtus või tuli samuti väljastpoolt minu juurde. Jah, kõigil neil juhtudel astusin ka ise samme ja näitasin üles soovi, kuid pigem oli see nagu mingi loodusseadus, et teatud vanuses on vaja luua pere ja perel peab olema kodu ja kui oled kunstnik, siis peab olema ateljee, ja kui on kõik eelpool loetletu, siis peab olema ka töökoht, et maksta vajalikud kommunaalid ja pidada kõike seda üleval. Ühesõnaga, sihuke täiskasvanu maailm, milles toimetulekus ma enda puhul kõvasti kahtlesin, aga mingi hirmuseguse vaprusega astusin ikkagi kõik need sammud, et endale vist midagi tõestada. Ning fakt, et mingit prohmakat ja kohest läbikukkumist ei järgnenudki, täitis mind piisava rõõmu ja energiaga, nii et ma isegi ei juurelnud, kas mul on näiteks küllalt aega, et tegeleda oma loomingu või siis hoopis lastega, ja kui palju ma üht või teist teeksin paremini, kui saaksin ainult sellele keskenduda. Nüüd, kui mu kohustuste nimekiri on väga lühike, elu on sätitud praktiliselt ideaalseks, olen noriv ja valiv, annan endale kõigest vast liigagi palju aru ja sellist mitmel rindel korraga rallit ma ei kujutaks enam absoluutselt ette. Kui noor Kaido sai sellega vist nii neli miinus või kolm pluss tasemel täitsa hakkama, vaatamata oma noorusele ja võhiklikkusele, siis vana ja tark Kaido vist isegi ei suudaks taolise kümnevõistluse startigi minna, mingi tulemuse tegemisest rääkimata. Paradoks? Et noorelt ja lollilt tehakse paljud asjad ära ja üldse mitte halvasti, mis hiljem ei tuleks kõne allagi.
Mul on tõesti vedanud, et mingitel väga õigetel hetkedel on tekkinud võimalus esineda suurelt, sest suured väljakutsed sunnivad ka mobiliseeruma tavapärasest oluliselt enam ja sellise nipiga saad isegi aimu, mis su sees veel ootel on. Kui muidugi on. Veneetsiasse me Marko Mäetammega kandideerisime küll ise, aga näiteks Kumu kunstimuuseumi isiknäitus mulle anti, sest seda ei saagi taotleda, ja tol hetkel poleks ma seda söandanudki, sest olin just pisitasa teel oma esimesse korralikku loomingulisse kriisi. Nii et see pakkumine tuli täpselt õigel ajal, nagu reanimobiil või vähemalt perearsti kõne, ja tänu sellele väljakutsele sain uuesti rajale tagasi. Sellised võimalused ja pakkumised kvalifitseeruvad esmalt tunnustusena, aga pigem näen, kuidas selliseid hoobasid käsutavate inimeste käes on vast kõige rohkem meie kõigi areng, sest õigel hetkel antud võimalus toob reeglina kaasa korraliku arenguhüppe või olemasoleva potentsiaali ideaalilähedase realiseerumise. Kui koolis paned tudengile viie ja ta maalib järgmisel semestril veelgi paremini, siis hiljem kunstielus tuleb kellelegi just õigel hetkel anda suured saalid respektaablis kohas, teine kutsuda linna peaväljakule rahvusmonumenti tegema, kolmandalt tellida ooper ning kui valik ja ajastus on õiged, siis suudetakse midagi sellist, mis heas mõttes üllatab kõiki.
Kui palju sina enda potentsiaali aimad? Kas loodad, et suudad, või oled ses üsna kindel? Kas kõik on seni läinud enam-vähem loodetud moel ja kas väljast tulev on seni pigem aidanud või on midagi olulist ka juba tajutavalt puudu?
TÕNIS SAADOJA: See puuduoleku aspekt teeb murelikuks, jah, aga siin on ka probleemi iva, kas ma tegelikult ikkagi tajun, millest mul puudu on, ja kas ma seda ka reaalselt vajan. Alati on mingisugune loetelu saavutusi või protsesse, mida tahaks läbida, aga pean tunnistama, et minu vaade oma elule ja tegemistele ei ole kaugeltki nii stabiilne ja süstematiseeritud kui sinul. Vahepeal olen süstemaatilisem ja siis jälle mitte, vahel hoolin rohkem, vahel vähem. Ma usun täna, et saaksin enamike asjadega hakkama, kui tarvis, aga hindan kõrgelt ka oma vabadust teha valikuid ning tegeleda peamiselt sellega, mis mulle meele järgi on. Olen nõus tõeliselt pingutama väga väheste asjade puhul. Enamasti piisab, kui need rahuldavalt ära teen. Väga palju on argist sekeldamist, mis hoiab olulised protsessid töös, aga peamised asjad peavad jääma peamisteks. Näiteks, ma olen väga tundlik oma isikliku aja ja ruumi suhtes. Kui ma ei saa piisavalt üksi olla ja tegeleda endale meelepärasega, siis muutun kiiresti ebameeldivaks.
Käin tööl, sest saan selle eest palka. Muidu ilmselt ei käiks, vähemalt mitte nii palju. Aga ma teen tööd, mis mulle hetkel ilmselt kõige paremini sobib. Sain paar aastat tagasi aru, et nüüd on õige moment olla täiskohaga õppejõud, sest mul on ideid, kuidas seda tööd teha, lisaks hoiab see töö pea selge ja struktureerib vajalikus osas mu aega. Arvan ka, et olen õppejõuna paremas kohas kui kümmekond aastat tagasi. Umbes samal ajal sain aru, et ma ei soovi enam näituseid kujundada, millest sai kümne aasta jooksul sarnane täiskohaga töö. Kumbki nendest ametitest ei eelda minult ümberkehastumist või erilist vaimset pingutust, aga kurnavad on nad ometi mõlemad, sest ressurss elamiseks ja loomiseks on üks. Ma ei usu, et alatiseks palgatööle jään, aga praeguses eluetapis sobib see mulle hästi. Arvan, et hea elu võti ongi osalt selles, et õigel ajal tuleb sobivaid asju teha. Praegu tundub, et tööd tuleb teha, kuupalka on vaja, mõelda on vaja, sõnastada on vaja, noortega on suhelda vaja. Ja materiaalses elus peab vahet tegema, mis on vahend ja mis eesmärk, muidu upub ära.
Mäletan, et kahekümnendate eluaastate lõpus, kui spliin suureks paisus, tekkis mul kujutluspilt, et ma ei ela vanemaks kui 39 aastat. See tundus kauge tulevik. Ei olnud erilist motivatsiooni, ma ei kujutanud ette, milleks mulle kõike seda aega vaja oleks. Aga ma olen muutnud oma meelt ja ma olen muutnud oma käitumismustreid. Ja aeg on mulle väga kallis praegu. Ma ei kibele tegelikult pidevalt midagi tegema, aga tihti midagi pakutakse ja parimad asjad tuleb vastu võtta.
Nüüd, detsembri lõpus, on muidugi selline tunne, et viskaks kõik tööd ja tegemised korraga aknast välja, sest kõik kulmineerub just nüüd, neil päevil. Õnneks tean, et kevad-suvi on seevastu suuresti vaba ja see vaade aitab rahulikumalt võtta.
Mis kunstimaailma mõjukatesse puutub, siis olen sinuga nõus, nad määravad väga palju. Ka mina saan nimetada inimesi, kes ja millega mind aidanud on ja kes mitte, aga meid mõlemaid on ikkagi väga hästi vastu võetud ja mina kellegi suunas näpuga näitama küll ei kipu. Aga kunstimaailma toimimine on ka piisavalt loogikavaba, nii et mina olen oma panused teinud pigem vastupidavusele. Kui on raske, tuleb ära kannatada, sest samal ajal, kui toimuvad muutused meie sees, toimuvad need paratamatult ka väljaspool ja olud muutuvad pigem kiiremini. Need katsed, kui ma enda arvates mingi konkreetse institutsionaalse saavutuse poole tüürisin, lõppesid selgete tagasilöökidega. Ma ei oska seda muud moodi seletada, kui et minu võimalused midagi korda saata ongi spetsiifiliselt minu moodi ja selle asemel, et end kehtiva olukorra suhtes seadistada, pean ma maksimaalselt keskenduma, et enda jaoks hetkel kõige pakilisem ära teha. Ja küll need vajalikud otsad hiljem ära ühendatud saavad. Ennast teistega võrrelda tundub lihtne, aga mingist vaatest on see kohutavalt vale ja eksitav.
Seega, kunstimaailma sümboolne kord, mida ma ka ise järgin, on suuresti ka pimeala mu jaoks ning liigun seal üsna oma nina ette vaadates. Ja kui ma mingil hetkel arvasin, et selle korraga tuleb end kiiresti kokku viia, siis edasiviivaks jõuks on minu jaoks saanud pigem sisulised, teoste komponeerimisega seotud küsimused. Kujundlikult võiks öelda, et kõik suuremad asjad on mulle antud, kõik raskema töö olen ma ise ära teinud. On perioode, kui on väga vaja kellegagi arutada, ja on perioode, kui saab rahulikult omaette nokitseda. Siis on lihtsalt vaja usaldust.
Kui sa küsid, et kuhu ma jõuda tahan, siis mul ei ole sellist konkreetset pjedestaali. Tahan, et ma saaksin maalida nii kaua, kui mul on see soov, ning seejuures normaalselt ära elada. Mingi jonnakus minus tahab, et ma kõik muud tegemised ja žanrid vaikselt maha raputaks ja justnimelt ainult maaliksin. Ja mitte nagu vana Hockney teeb iPadiga, vaid ikka värvi, pintsli ja füüsilise tasapinnaga. Ma arvan, et igapäevane enesetunne on lõpuks olulisem kui mõni kujuteldav saavutus. Ja ainus saavutus, mille pärast tõesti muretseda tasub, on see tunnetatav headus, et tehtud asjal on eesmärk, kvaliteet, idee ja veel miski, mida sõnastada ei oska. Ma arvan, et selles osas jõuan sinu mõttele üsna lähedale, et on mingi objektiivne headus, kuhu poole pürgida. Aga ma arvan, et see on selline kogemusepõhine headus, et kui oled piisavalt sees ja panustanud, siis saad sellest aru. Nii et tegelikult see ei laiene kaugele väljapoole.
Tundub, et me peegeldame suures plaanis samu ideid, kuigi erineval moel. Urmas Ott armastas oma vestluste lõppu öelda, et kui järgmisel korral kohtume, siis on see juba üks teine koht ja aeg ning kindlasti ka teine jutt. Ma olen üsna kindel, et see järgmine vestlus ka tuleb. Sul on kindlasti siia miskit lisada.
KAIDO OLE: Mulle meeldis su sedastus, et meid on väga hästi vastu võetud, olen sellega samuti nõus ja ehk olekski nüüd paslik meie vestlus sellise toreda noodiga koomale tõmmata. Meil on sinuga kindlasti keskmisest suurem ühisosa ja klapp, mistõttu jutud sujuvad ja ma olen kindlasti ka selline tüüp, kes avaneb paremini sõbraga rääkides, mitte kriitikute rünnakute all end kaitstes ja vastu nõelates. Olen ka alati pidanud parimaks tulemuseks seda, kui ette võetud asjadega jõuab lõpuni nii, et midagi ei jää tegemata ega ütlemata, aga just viimasel ajal olen mõelnud, et suures plaanis on loomulikum ja vist ka õigem leppida paljude ettevõtmiste suhtelise lõpetamatusega või ütleme siis leebemalt, et paljud katkestused saabuvad paratamatult kusagil poole peal ja ehk see polegi halb. Vast põrandaliistud võiks pärast remonti jõuda ikka tagasi panna, enne kui uus remont peale tuleb, aga kasvõi enda loomingu puhul tunduks paremgi, kui katkestus saabuks keset uut põnevat ideed ja pooleli olevat maali. Sama selle meie vestlusega siin. Panen punkti usus, et siin ongi parim koht lõpetamiseks. Aitäh sulle.
